Kaitse Kodu! nr 7 2025. a

KAITSELIIDU AJAKIRI 7/2025

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU!

Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Karri Kaas

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kujundaja: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Tori vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Kaitse Kodu! postkastis

Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus

Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

Kaanefoto: KAITSE KODU! NR 10/11, 1928

KAITSELIIT

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub ligi 18 000 liiget. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegevad ligi 30 000 vabatahtlikku.

WWW.KAITSELIIT.EE

6 SÜNDMUS

Viru malev karastus linnalahingutes

8 KAITSE KODU! 100

Per aspera ad astra – „Kaitse Kodu!“ sünd ja nooruspäevade võitlused

16 INIMENE

Kopamees, kelle süda tuksub Kaitseliidule

20 INIMENE

Meenutusi legendaarsest Pommi-Aadost

22 KAITSELIIT

35 aastat Kaitseliidu esimesest õppusest

Riigipiir 90

24 ÜKSUS

Kaitseliidu Võrumaa maleva Kagu üksikkompanii: minevik, olevik ning tulevik

28 VÄLJAÕPE

Klaassilm põõsas ehk Fotograafina õppustel

32 VÄLJAÕPE

Järva miinipildujarühm: kolme aastaga nullist sajani!

34 VÄLJAÕPE

Võitlusgrupp – kelle jaoks ja miks?

36 KAITSE KODU!

Kaitse Kodu! pälvis EMPA aastakonverentsil tunnustusi

38 SÕJASPORT

Teekond patrullvõistluse võiduni

42 HARITUD SÕDUR

Eestis on probleeme eneseusu puuduse ja kriisitaluvusega

43 HARITUD SÕDUR

Vaim peab olema valmis ühiskonna kaitseks

46 HARITUD SÕDUR

Ukraina droonipiloodid Harju malevas: lahingukogemus otse rindelt

50 HARITUD SÕDUR

Keskkonnahoidlike ürituste korraldamine kaitsevaldkonnas

52 MAAILMAPILK

Riigikaitse tugevus ei seisne ainult eesliinis. Mõned mehed hoiavad seljatagust nii kindlalt, et nendeta ei veereks ükski masin ega jõuaks laagrisse piiskagi vett. Üks sellistest meestest on Ervin Hansalu.

46

Eesti Venemaa meedia moonutatud peeglis: kuidas ja milleks kujundatakse riigi negatiivset mainet

56 MAAILMAPILK

Septembris sünnivad poolikud ja ebatäpsed ajalood

Võitlema peavad kõik. Sugu, vanus või füüsiline vorm ei ole vabanduseks, alati on võimalik leida endale sobiv roll. Ei tohi uhkeks minna ja tuleb pidevalt ennast arendada, sest ka vaenlane ei seisa paigal, vaid õpib oma vigadest ja proovib koheselt sinu nõrkusi ära kasutada.

60 SÕJARAUD

Tulevikutehnoloogia juba täna: Eesti oma vesinikugeneraator

62 SÕJARAUD

Kaitseliidu uued tööloomad: Scania G 360

64 ÜLEELAMINE

Pakugrill – metsamehe mikrolaineahi

66 MEDITSIIN

Seentega supersõduriks!

68 NAISKODUKAITSE

Pakk vorsti, pealamp ja muu varustus proovile

70 NAISKODUKAITSE

Spikker: kuidas pälvida Liiliaristi III klassi teenetemedal

72 NAISKODUKAITSE

100 aastat kaitsetahtelisi naisi Tartus

74 NOORED

Kuidas korraldada kogukonda liitev laat

76 NOORED

Tugev vundament algusest peale: noorliikmete ülemalevalise baasväljaõppe võimalused

80 AJALUGU

Rahvas ranna kaitsel ehk Mõnda merekaitseliidust 7

85 MILITAARTURISM

Tõenäoliselt maailma kõige põhjapoolsem sõjamuuseum – Narviki sõjamuuseum

88 FILMIARVUSTUS

Allveelaevas akent ei avata ehk Harju keskmine

Poola moodi

90 RAAMATUARVUSTUS

Kaamera ei muuda sõja vastu immuunseks

Aga mis on „5 punkti muna“?

On see õnnetoov talisman, tšakraid avav tervendav hommikusöök või heaoluvahend? 68

AUTORID

HEIKKI KIROTAR

vabatahtlik autor

Heikki teab kõike laskemoonast ja relvadest. Ta mitte ainult ei tea, vaid oskab neid ka kasutada. Ning neist kirjutada. Põhjalikult. Ja snaipri täpsusega.

MERILIN SEPP

vabatahtlik autor

Merilini on Kaitse Kodu! lugejad valinud üheks meie parimaks autoriks. Asja eest! Ja nüüd kirjutab ta jälle. Lugege!

GUNNAR VASEMÄGI

vabatahtlik autor Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks filmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

INDREK JURTŠENKO

Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist

Mees nagu multitööriist. Laulja, pedagoog ja kultuurikorraldaja. Aga mitte ainult. Ka teabespetsialist, kes valdab ühtviisi võimsalt nii kaamerat kui klaviatuuri.

LY MÄEMURD

vabatahtlik autor Ly artiklid keskenduvad vabatahtlike tegevusele, väljaõppele ja kogukonnatööle riigikaitse kontekstis. Kui Ly kirjutab, siis tihti läbi isikliku kogemuse ja mõnusa huumoriprisma.

ELISA JAKSON

Naiskodukaitse arendusspetsialist

Kui Elisa midagi teeb, siis teeb ta seda ülipõhjalikult ja kompromissitu kirega. Sama kehtib ka siis, kui ta kirjutab Naiskodukaitse tegemistest.

KARRI KAAS Kaitse Kodu! peatoimetaja

ASSO PUIDET

Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

ViRU mALeV KARASTUS LinnALAHinGUTeS

Kuidas viia edukalt läbi ründetegevused tiheasustatud alal? Seda peab teadma ja seda Kaitseliidu Kirde maakaitseringkonna Viru maleva lahingukompanii ühel pingelisel ja tegevustest küllastunud nädalavahetusel Rabasaare linnavõitluslinnakus harjutaski.

Tekst: INDREK JURTŠENKO , Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist

Kuna nädalavahetuse peafookuses olid ründetegevused tiheasustatud alal, siis pärast esmaseid drille tavarelvast kasutati reaalsema olukorra loomiseks airsoft-relvi. Samuti harjutati erinevate vahenditega hoonesse sisenemist. „Esmakordselt korraldasime Rabasaare linnavõitluslinnakus vertikaaloperatsioonide õppe, mille läbiviimisel ulatas meile abikäe

Sisekaitseakadeemia kogenud kutseõpetaja,“ märkis Viru maleva lahingukompanii veebel, veebel Joonas Lepik.

Ringkoolituse põhimõttel käidi kahe päeva jooksul läbi neli erinevat teemat. Muuhulgas korrati üle lahingumeditsiiniga seonduv, kasutades mitmesuguseid abivahendeid, sealhulgas mulaaže.

„Kui augustikuus alustasime uut väljaõppehooaega laskeharjutustega, siis sügiskuudest alates keskendume mitmetele muudele teemadele, mida kergejalaväelasel on vaja teada,“ selgitas veebel Lepik.

Õppenädalavahetusel osalenud reamees Madis Reimann on Viru malevaga liitunud 13 aastat tagasi. Ta oli aastaid maleva aktiivtegevustest eemal, kuid viimased paar aastat harjutab taas lahingukompanii kooseisus.

Nagu Reimann selgitas, on vahepealse ligi seitsme aasta pikkuse pausi jooksul

Kaitseliidus tema hinnangul väga palju muutunud. „Muudatused on tunda nii varustuses, relvastuses kui ka harjutustes, mis on hea. Sellelgi väljaõppenädalavahetusel sain õppida ja harjutada enda jaoks uusi asju, näiteks majaseintelt köitega laskumist, samuti „tubade puhastamist“,“ kiitis Reimann põnevat ja kasulikku väljaõpet.

Kaitse Kodu! saab tänavu sügisel 100aastaseks, olles üks vanimaid ajakirju Eesti ajakirjandusmaastikul. Tähistamaks terve sajandi täitumist väljaande esmailmumisest, vaatab ajakiri 2025. aasta jooksul tagasi oma väärikale ajaloole, mis on suuresti kantud patriootlikust vaimust ning kaitseliitlikust pealehakkamisest, ning toob teie ette valitud palasid sellest.

PeR ASPeRA AD ASTRA „KAiTSe KODU!“ SÜnD jA nOORUSPäeVADe VÕiTLUSeD

Kaitse Kodu!“ 10-aastase ilmumise puhul iseseisva ajakirjana tehti mulle ta toimetuse poolt austavaks ülesandeks kirjeldada kaasaegsena „Kaitse Kodu!“ asutamislugu ja ta esimeste aastate võitlusi oma olemasolu eest, kuni lõpliku võidu saavutamiseni. Püüan seda teha alljärgnevais ridades nii kokkuvõtlikult kui suudan ja nii täpselt kui seda võimaldab minu mälu ning mõningad säilinud materjaalid neist aegadest.

VAJADUS KAITSELIIDU HÄÄLEKANDJA JÄRGI

Juba varsti pärast Kaitseliidu uuestisündi 1924. a. detsembris hakkas see kiiresti suureks, mitmekümne-tuhandeliseks kasvanud organisatsioon tundma tungivat vajadust oma häälekandja järgi. Kogu Kaitseliidu tegevuses tundus nagu puuduks veel midagi, milleta pole mõeldav ta terviklus – puudus nagu ühendav lüli üksikute Kaitseliidu osade, üksikute kaitseliitlaste vahel isekeskis, puudus nagu tihedam kontakt kaitseliidu ja seltskonna vahel.

Peagi oli kaitseliidu peastaabile selge, et selleks ühendavaks lüliks võib olla kõige paremini just oma häälekandja. Ning nii asutigi selle rajamisele.

„KAITSELIITLANE“

Esialgu ei julgetud mõtelda veel oma iseseisva häälekandja rajamisele ning otsiti väljapääsuteed selles, et rakendada mõnd juba ilmuvat perioodilist väljaannet oma nõuete teenistusse.

Oli loomulik, et siin kõigepealt pilk pidi langema vanema relvavenna – kaitseväe – häälekandjale „Sõdur’ile“. Astuti läbirääkimisisse ning peagi oli kaup koos. „Sõdur’i“ toimetus reserveeris lahkesti mõned leheküljed Kaitseliidule, mis iseseisva toimetaja – noore kirjaniku J. Järve – juhtimisel hakkasid 1925. a. kevadest alates ilmuma „Kaitseliitlase“ nime „Sõdur’i“ sabana. Seega oli meelihäiriv küsimus esialgu nagu lahendatud.

„SÕDUR’I“

SABA EI RAHULDA ENAM

Ent mitte kauaks ei suutnud loodud olukord pakkuda rahuldust Kaitseliidule, sest nõuded oma häälekandja vastu tõusid päevpäevalt. Oli ju Kaitseliit tol ajal alles täies organiseerimishoos, millal nõudsid selgitamist ja igakülgset valgustamist õige hulk põhjapanevaid ja kaugeleulatuvaid küsimusi. Sellele lisandus veel Kaitseliidu peastaabis tek-

kinud veendumus, et Kaitseliidu organiseerimisel on vaja korraldada alatiselt tegutsevat ja elavat propagandat nii oma liikmete hulgas kui ka väljaspool Kaitseliitu. Viimaks oli veel selge, et Kaitseliidu üheks suurimaks ülesandeks on ka isamaaliste ideede levitamine, rahvustunde kasvatamine ja eesti kodanikus iseseisvuse ning vabaduse aadete süvendamine.

Kõigi nende ülesannete teostamisele tuli paratamatult rakendada ka oma häälekandja. Kuid loodud olukorras polnud see võimalik, kuna „Sõdur“ ka oma parima tahtmise juures ei suutnud Kaitseliidule anda selle nõuetele vastavat osa oma ruumist.

lahendamisel oleks isegi, selle mõtte pooldajate arvates, veel see paremus, et Kaitseliit ja kaitsevägi sulaks rohkem ühte, et Kaitseliitlased loeksid ka neid sõjatehnilisi artikleid, mis on määratud kaitseväele, mis tuleks ka neile suureks kasuks jne.

Kuid viimaks nihkus asi siiski edasi, kui ka malevate juhatuste enamus asus seisukohale, et Kaitseliit ei saa enam läbi ilma oma iseseisva häälekandjata, milleks andis erilist tõuget veel „Sõdur’i“ sabas ilmuva „Kaitseliitlase“ liiga nigel sisu ja ilme.

Tuli otsida uut lahendusteed.

„KAITSE KODU!“ SÜND

Kaitseliidu peastaabis kergib päevakorrale oma iseseisva ajakirja loomise küsimus. Kaitseliidu ülem kol. J. Roska (nüüd kindr. J. Orasmaa) on selle idee energilisimaks propageerijaks. Asi näib olevat selge ning tuleks muudkui asuda selle teostamisele.

Ent ei puudu ka kahtlejaid, kes ennustavad iseseisva ajakirja väljaandmise puhul fiaskot, selle peatset majanduslikku kokkuvarisemist. Paljud eitavad ka selle vajadust üldse. Antagu „Sõdur’ile“ rikkalikku toetust, laiendatagu selle kaust kahekordseks ning asi olekski korras. Seesugusel küsimuse

Nii oligi siis see küsimus viimaks otsustatud positiivses suunas.

Küllaltki peamurdmist andis viimaks veel sobiva nime leidmine. Kaaluti üht ja kaaluti teist, kuid ükski ei suutnud kõiki rahuldada.

Kõne all oli ka juba mitmel korral „Kaitse Kodu“, kuid sellel nimel puudus nagu ikkagi midagi ning see jäeti seepärast korduvalt kõrvale. Siis aga tuli kord kellelgi pähe lisada neile sõnadele veel hüüumärk (!), ning nüüd korraga oli neist sõnust kujunenud võimas, igaüht haarav käsklus, vägevaim loosung, mis pidi kaasa kiskuma iga oma enese kodu nii väga armastajat ja ihkajat eestlast, ning nõnda jäigi asutatava ajakirja nimeks:

„Kaitse Kodu!“

ESIMESE NUMBRINI

Kuid oli veel küllalt lahendada küsimusi ja kanda muresid kuni võis ilmuda päevavalgele esimene „Kaitse Kodu!“ number. Oli vaja toimetust, talitust, lahendada majanduslikke küsimusi, luua ajakirjale vääriline ilme.

Aga ka neist küsimusist saadi pikapeale üle. Ajakirja vastutav toimetamine pandi minule, Kaitseliidu peastaabi II (propaganda) osakonna tolleaegsele pealikule; tegevtoimetajaks võideti seltskonnas ja ajakirjanike peres üldist lugupidamist omav Eesti Ajakirjanikkude Liidu tolleaegne esimees Paul Olak (praegu „Estonia“ teaatri direktor); talituse ülesanded võttis endale Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus, kus „Kaitse Kodu!“ hakati trükkima ning praegugi trükitakse võrdlemisi soodsatel tingimustel ning kelle ärijuht, liiga vara manalasse varisenud dir. Friedrich Uibopuu, tulise kaitseliitlasena asja majandusliku külje lahendamisel nii nõu kui ka jõuga aitas igati kaasa, mille eest talle olgu siinkohal veel kord hüütud järele kogu kaitseliitlaspere südamlik tänu ja lugupidamine. Rõõmustava üllatusena tuleb märkida veel a/s. „Eesti Paberi“ suurejoonelist kingitust – anda aasta lõpuni „Kaitse Kodu’le!“ vajaminev kogu paber hoopis tasuta ja ka edaspidi teha seda soodustatud hinnaga. Viimaks valmis veel tunnustatud kunstniku Peet Areni vaimutööna võimas kaaneilustus ja rida vinjette, ning nüüd võis asuda juba ajakirja esimese numbri koostamisele. See ilmus 18.000-des eksemplaaris

HOOGUS ALGUS

„Kaitse Kodu!“ võeti alguses nii kaitseliitlaste kui ka seltskonna poolt väga soojalt vastu, millest annab tunnistust 1925. a. kahe ja poole esimese ilmumiskuu jooksul antud üle 1000-de kindla tellimise. Ka üksiknumbrite levik oli suurem eeldatavast. Tublisti anti „Kaitse Kodu!’le“ ka kuulutusi, mis võimaldas vähendada paratamatut puudujääki.

See soe suhtumine „Kaitse Kodu!’sse“ andis toimetusele julguse astuda üle ettenähtud kaustaraamide ja ka enda poolt pakkuda lugejaile rohkem kui oli lubatud. 1925. a. ilmunud 6-e esimese numbri kaust pidi olema 144 lehekülge, tegelikult aga kujunes see 256-leheküljeliseks, s. o. peaaegu kaks korda suuremaks kavatsetavast. Hoolimata sellest puudujääk (ca Kr. 1.200.–) ei ületanud palju ettenähtud puudujääki.

Nõnda astuti siis heade lootustega uude, 1926. aastasse. Olgu, muide, veel tähendatud, et „Kaitse Kodu!“ juba pärast kolmandat numbrit muutis oma alatise kaanepildi, mis seni kujutas muistset eesti sõjaväelast kilbi ja mõõgaga. Ka uus kaanepilt, mis ülemises osas tõi alatiselt kolm sõjaväelast kaitseliidu lehvivate lippudega peos, alumises osas aga võimaldas iga kord uue klišee paigutamise, valmistati kunstnik Peet Areni poolt. Selle muudatusega taheti ajakirja välist ilmet mitmekesistada, mis osutus ka tõepoolest lugejaskonnale vastuvõetavamaks.

14. OKTOOBRIL 1925. AASTAL, ning levitati proovinumbrina üle maa nii suure innuga, et „Kaitse Kodu!“ arhiivis ei leidu sellest enam ühtki vaba eksemplaari.

„KAITSE KODU!“ KAUST JA HIND

„Kaitse Kodu!“ pidi ilmuma kaks korda kuus 24-leheküljelises kaustas, millest maksimum 6 lehekülge võis olla pilte.

Hinnaks määrati talle 600 marka (Kr. 6.–) aastas, üksiknumber – 25 marka (25 senti). See võrdlemisi madal hind pidi igaühele võimaldama „Kaitse Kodu!“ tellimise, sest tähtis oli ajakirja suur levik, mis oma korda võis muutuda „Kaitse Kodu!’le“ majanduslikult kasulikuks.

ALGAB NURIN

Nii soojalt kui „Kaitse Kodu!“ alguses ka vastu ei võetud, algas uue aasta kevadel teatud ringkonnis tema vastu siiski tugev nurin.

Algab asi Kaitseliidu pealikutekogus, kus Tartu ja Tallinna malevate esindajad võtavad noore „Kaitse Kodu!“ senise tegevuse terava kriitika alla, millele hakkasid sekundeerima Tallinna maleva esindajad ja veel mõnedki teised. Peamise etteheitena tuuakse ette Kaitseliidu õppeala liig vähest käsitamist. Kuid leidus ka hulk muid etteheiteid. Nii kritiseeriti näit. ka piltide paigutust, olevat liiga palju kogupilte jne.; naljad ja karikatuurid ei olevat küllalt sobivad, ilukirjandust olevat liiga palju jne.

„KAITSE KODU!“ SIHT JA ÜLESANDED

Oma sihtidest ja ülesannetest kõneleb „Kaitse Kodu!“ esimene number nõnda:

„„Kaitse Kodu!“ tahab olla vahemeheks kaitseliidu ja rahva kõige laiemate kihtide vahel, levitada ja süvendada riikliku iseseisvuse ideed, arendada noorsoos rahvuslikku enesetunnet, valgustada Kaitseliidu töö tähtsust ja mõtet, halvata riigivastast kihutustööd, selgitada riigikaitsesse puutuvaid küsimusi.“ „Kaitse Kodu!“ tahab olla abiks ideaali saavutamisel, et „kogu rahvas on läbi tungitud Kaitseliidu mõttest,“ et „kogu rahvas on ühinenud Kaitseliiduks oma maa ja oma vabaduse nimel.“

Täiesti suured ja õilsad sihid ning ülesanded, mille teostamisele end rakendas „Kaitse Kodu!“.

„Kaitse Kodu!“ tahab olla vahemeheks kaitseliidu ja rahva kõige laiemate kihtide vahel, levitada ja süvendada riikliku iseseisvuse ideed, arendada noorsoos rahvuslikku enesetunnet, valgustada Kaitseliidu töö tähtsust ja mõtet, halvata riigivastast kihutustööd, selgitada riigikaitsesse puutuvaid küsimusi.

Neist etteheidetest oli osalt tõesti põhjendatud õppealasse puutuv osa. Ent see ei olnud sedavõrd toimetuse, kui rohkem olude, süü. Kaitseliidu peastaabi õppeosakonnal puudus nimelt tol ajal kauemat aega vastav juht, ning kui see viimaks leiti major H. Freibergi (nüüd kol. ja meie sõjav. esindaja Poolas) isikus, ei suutnud ta alguses töökoormatuse tõttu osakonnas kuigi palju oma jõust pühendada „Kaitse Kodu!’le“. Malevate tegelased aga alguses ei võtnud vaevaks läkitada toimetusele vastavat materjaali. Oli ju ka neil Kaitseliidu esimesil organiseerimisaastail palju muud tööd. Mis puutub muisse etteheidetesse, siis olid need aga otsitud ega pidanud paika.

Asi lõppis küll seekord sellega, et rõhuv enamus jäi vastutavalt toimetajalt antud seletusega rahule, kuid meelepaha algidud olid ikkagi pandud idanema ning peagi pidid need kandma veel hoopis ootamatut ja „Kaitse Kodu!“ olemasolule ohtlikku vilja.

P. OLAK LAHKUB TEGEV-TOIMETAJA KOHALT

Esimeseks hoobiks noorele ajakirjale oli ta senise tegevtoimetaja P. Olaki lahkumine toimetusest 30. aprillil 1926. a. P. Olak, kellel, nagu juba mainitud eespool, oli väga hea nimi ajakirjanike peres ja kes omas seltskonna täielise lugupidamise, ei suutnud taluda tema aadressil ettetoodud põhjendamatuid etteheiteid ning pikema välismatka ettevõtmise ettekäändel ütles ta kindlalt ja lõplikult jumalaga „Kaitse Kodu!’le“.

Tema suurt ja väärtuslikku tööd „Kaitse Kodu!“ esimeste elupäevade juhtimisel hindab vastutav toimetaja „Kaitse Kodu!’s“ nr. 8, 30. IV 26. järgmiste sõnadega:

„Igaüks, kes teab, mis ühele noorele ajakirjale tähendavad ta esimesed elukuud, missuguste ootamatuste ja raskustega, missuguse umbusu ja missuguste kahtlemistega sel ajajärgul tuleb võidelda, ei saa vääriliselt hindamata jätta meie noore ajakirja esimese tegevtoimetaja tööd. Lubatagu mulle kui hra P. Olaki lähemale kaastöölisele, sel puhul talle „Kaitse Kodu!“ toimetuse nimel avaldada tänu ja sügavaimat lugupidamist selle eest, et ta oma kindla käe ja sihikindla tööga meie Kaitseliidu ajakirja on juhtinud selle sünnitamise valupäevist alates kuni tänase päevani.“

Viimane, 1926/1927. aasta eelarvet vastu võttes, kinnitas küll sel korral veel „Sõdur’i“ eelarve, kuid seejuures esines sooviavaldusega, et „Sõdur’iga“, majandusliku kokkuhoiu mõttes, saaks ühendatud „Kaitse Kodu!“. Seejuures kõneldi isegi kuni 5.000.000-sendilisest puudujääkidest mõlema ajakirja peale kokku! Samuti ka Vabariigi valitsus omakord kinnitas samal ajal küll veel „Kaitse Kodu!“ järgneva aasta eelarve, kuid tolleaegne riigivanem, hra Jaan Teemant, nõudis seejuures õige kategooriliselt „Kaitse Kodu!“ ühendamist „Sõdur’iga“.

Väideti, et eriti „Kaitse Kodu!“ ähvardab nii majanduslik kui ka vaimne pankrott – ta ei suutvat hankida küllaldaselt huvitavat materjaali, tal ei leiduvat ka küllalt lugejaid, sest senised kogemused olevat ilmselt näidanud, et Eestis ükski ajakiri kaua püsida ei suuda jne., pealegi olevat „Sõdur“ kaitseliitlasile väga kohane lugemismaterjaal, mispärast olevat kõigiti otstarbekohane mõlemad liita ning selle summaga üldist juuremaksu vähendada.

Ning tõepoolest oli ju ka küllalt põhjust teda nii soojalt tänada, sest 1926. a. nelja esimese kuu kestes oli kindlasti tellijate arv mõnepoolseist nurisemisist hoolimata aasta algusega võrreldes kasvanud juha kahekordseks (üle 2000) ning ka üksiknumbrite müük avaldas märgatavat tõusu!

„Kaitse Kodu!“ uueks tegevtoimetajaks hakkab 1. maist 1926. a. alates noor kirjanik Juhan Jaik.

RIIGIKOGU JA RIIGIVANEMA HÄVITAVAD OTSUSED Nurin, mis 1926. a. kevadel oli „Kaitse Kodu!“ vastu kerkinud Kaitseliidu juhtivate tegelaste hulgas, oli kandunud ka väljaspoole Kaitseliitu ning ulatanud isegi Vabariigi valitsusse ja riigikogusse.

Tõepoolest hävitavad otsused! Näis, nagu oleks praegu alles sündinud laps tõepoolest pühendatud varajasele surmale.

See äärmiselt ebasoodus olukord ei paranenud ka uue riigikogu kokkuastumisega sama aasta suvel. Kohe esimesil koosolekuil esineti uues riigikogus Vabariigi valitsusele küsimusega, miks see ei ole pannud tähele eelmise riigikogu sooviavaldust „Sõdur’i“ ja „Kaitse Kodu!“ ühendamise asjus, miks neile on antud võimalus ikka alles lahus ilmuda, mispeale hra kaitseminister ei suutnud vastata muud, kui et ajakirjade ühendamist keset ilmumisaastat olevat võimatu läbi viia, ning et selle küsimuse kohta lõpliku seisukoha võtab Vab. valitsus alles sama aasta lõpul.

OMA ISESEISVUST KAITSMA. „Kaitse Kodu!“ esimesel aastapäeval, millal ta uuesti muudab oma välimise ilme, võttes kaane ülemise osa – kolm sõjaväelast kaitseliidu lippudega – asemele uue – kaitseliidu kotkas, kirjeldab vastutav toimetaja tekkinud olukorda (K. K.! nr. 20, 15. X 26) ja konstateerib, et ajakirjade ühendamise küsimus pole „veel ammugi maha maetud“, vaid „püsib praegu alles nii „Kaitse Kodu!’le“ kui ka „Sõdur’ile“ Damoklese mõõgana päevakorral neile mõlemaile iseseisva ilmumise lõppu kuulutades.“

Edasi näitab ta, et „Kaitse Kodu!“ on majanduslikult täiesti suuteline jõudma välja olukorrani – ilmuda ilma juuremaksuta, kui aga Kaitseliidu pere ise on valmis oma häälekandjast küllaldaselt lugu pidama ja teda lugema.

„Aga,“ jätkab ta, „võib-olla on selleks (ühteliitumiseks) ideelisi põhjusi olemas, mis on seevõrd kaaluvad, et nendega arvestades tuleb asuda „Kaitse Kodu!“ iseseisvuse likvideerimisele, eriti seesuguseid, mis laseksid ta ühendamist „Sõdur’iga“ teatud paremusena paista.“

Kuid ka selles küsimuses jõuab ta tulemusele, et selleks puudub igasugune alus. „Kummalgi kõnesoleval ajakirjal on välja

kujunenud täiesti omapärane ilme,“ konstateerib ta, „kummalgi neist on sootuks oma lugejasringkond. „Sõdur’it“, kui ikka rohkem ja rohkem puhtsõjatehniliseks ja -teaduslikuks kujunevat ajakirja, loeb peaaegu ainult nii tegevteenistuses kui ka reservis olev ohvitserkond, kelle hulka kuuluvad mõistagi ka mõned Kaitseliidu pealikud, ja osa üle-ajateenijaist, kuna lihtsõdurile ta sisu kipub tihti muutuma liig raskeks; „Kaitse Kodu!“ aga seisab rahva, eriti rohkearvulise kaitseliitlaspere, teenistuses, pakub tihti ka lihtsõdurile huvitavamat lugemismaterjaali kui seda suudab enam-vähem puhtteaduslikul alusel ilmuv „Sõdur“.

„Nõnda siis,“ jätkab ta, „ei ole ka ideelisi põhjusi olemas, mis sunniksid „Kaitse Kodu!“ „Sõdur’iga“ ühendama, teiste sõnadega, ideeliselt oleks nende ühendamine võimalik ainult ses mõttes, et kumbki neist jääks iseseisva lehena püsima ja nende ühendamine seisaks ainuüksi ühteköitmises, s. t „Sõdur’i“ lugejaile saadetakse koju ka „Kaitse Kodu!“ ja ümberpöördult.“

Majanduslikult oleks aga seesugune toiming, märgib ta edasi, väga kahjulik, kuna see suurendaks kulusid, andes seejuures õige vähe lisatulusid. Tellimisraha tõstmine 10 kuni 12 kroonini ei aitaks ka midagi, kuna tellimishinna tõstmisega langeks jällegi otsekohe tellijate arv.

See kaunis loogiliselt ja asjalikult põhjendatud artikkel sundis nii mõnegi teisitimõtleja ümberorienteeruma.

REVIDENDID POOLDAVAD EDASIILMUMIST

Et saada kõigiti erapooletut otsust „Kaitse Kodu!“ olukorra ja sellele rajatud tulevikuväljavaadete kohta, palus toimetus Kaitseliidu revisjonikomisjoni korraldada põhjalik „Kaitse Kodu!“ revideerimine. See toimus 1. kuni 20. oktoobrini 1926. a. ning selle tulemuseks oli, et revisjonikomisjon ei leidnud mingit, ei majanduslikku ega ideelist, põhjust kahe ajakirja ühendamiseks. Seniste reaalsete andmete põhjal revisjonikomisjon koostas järgneva aasta eelarve, mis oli viidud tasakaalu puudujäägita ning pidi olema täiesti teostatav.

Edasi konstateerib aga revisjonikomisjon veel, et „seesugune rohkearvuline ja seesuguste tähtsate ülesannetega organisatsioon, nagu seda on Kaitseliit, ei saa olla ilma iseseisva häälekandjata, (ja selleta) vääriliselt täita oma ülesandeid, ega rahuldada oma liikmete nõudeid, vaid et tal peaks olema ilmtingimata iseseisev häälekandja, ka siis, kui selle väljaandmine oleks seotud teatud otsekohese ainelise kahjuga. Ta ilmumise kaudne tulu tasuks selle mitmekülgselt.“

Vastuseid saabus hea hulgake. Nende kokkuvõte ilmus aasta viimases numbris (nr. 25, 1926) ja andis väga huvitavaid tulemusi:

Küsimusele – kas peate tarviliseks iseseisvat häälekandjat, või pooldate ühendamist „Sõdur’iga“? – vastasid iseseisva ajakirja ilmumist pooldavalt – 89%, ühendamist „Sõdur'iga“ pooldasid – 6% ja 5% jätsid selle küsimuse vastamata.

Sisusse puutuva küsimuse vastused avaldasid aga, et „Kaitse Kodu!“ toimetus oli täiesti õieti tabanud oma lugejaskonna maitset.

Ankeedi tulemused avaldati „Kaitse Kodu!’s“ nr. 25. 1926. a.

KÄSIKÄES „SÕDUR’I“ TOIMETUSEGA OMA SAATUST KINDLUSTAMAS

Kuna kaitseminister, vastavalt riigikogule suvel antud lubadusele, aasta lõpul Vabariigi valitsusele pidi esitama põhjendatud seisukohad „Kaitse Kodu!“ ja „Sõdur’i“ ühendamise asjus, siis astus „Kaitse Kodu!“ toimetus „Sõdur’i“ toimetusega kontakti ja töötas sellega ühiselt välja majandusliku ülevaate mõlema ajakirja ühendamise puhuks ning seadis selle kõrvuti maksva (lahus ilmumise) olukorraga.

Seejuures selgusid järgmised nii mõnelegi asja pealiskaudselt tundjale üllatavad asjaolud: „Sõdur“ andis 1. jaan. kuni 1. juulini 1926. a. puudujääki ca Kr. 9.960.–, „Kaitse Kodu!“ – ca Kr. 2.600.–, kokku ca Kr. 12.560.–, ühendatud ajakirjana aga oleksid nad annud puudujääki sama aja kohta ca Kr. 19.410,– kuni Kr. 22.110.–, kusjuures senine lehtede tellimise aastahind Kr. 6.– oleks pidanud tõusma ühendamise puhul Kr. 10.– kuni Kr. 12.–ni. Oli ilmne, et ühendamine võis tuua ainuüksi vaid majanduslikku kahju.

Vastav materjaal ilmus „Kaitse Kodu!’s“ nr. 25, 1926. a. DAMOKLESE MÕÕK PISTETAKSE TUPPE

Detsembris 1926. a. esitasid „Sõdur’i“ vastutav toimetaja kol.-ltn. A. Traksmann (praegu II diviisi ülem kol. A. Traksmaa) ja „Kaitse Kodu!“ vastutav toimetaja koos väljatöötatud faktilise materjaali kaitseministrile. Sellele lisati juure vahepeal üksmeelselt iseseisva „Kaitse Kodu!“ pooldajaiks hakanud Kaitseliidu vanematekogu, keskjuhatuse, pealikutekogu ja propagandajaoskondade esindajate koosoleku vastavad otsused ja seisukohad.

Terve see revisjoniakt ühes vastavate lisatabelitega avaldati „Kaitse Kodu’s“ nr. 22, 1926. a.

„KAITSE KODU!“ ANKEET

Et sundida, lõpuks, vaikima ka neid, kes nägelesid „Kaitse Kodu!“ sisu kallal, ning et saada teada oma lugejaskonna enamuse arvamisi ühe või teise küsimuse kohta, otsustas toimetus korraldada „Kaitse Kodu!“ lugejate vahel vastava ankeedi.

Selle sammu tulemuseks oli, et Vabariigi valitsus lõplikult loobus „Kaitse Kodu!“ ja „Sõduri“ ühendamise mõttest ja tänase päevani pole võetud seda küsimust enam päevakorrale.

Damoklese mõõk oli heidetud jäävalt kolikambrisse ja rõõmsal meelel võis „Kaitse Kodu!“ toimetus järgneval aastal (1927) asuda uuesti töösse.

„HAKKAPELIITA“ KÜLASTAMINE.

Aprillis 1927. a. komandeeriti „Kaitse Kodu!“ vastutav toimetaja Soome, tutvuma sealse kaitseliidu häälekandja, „Hakka-

peliitta“ toimetamis- ja väljaandmistööga. Nädala aja kestes tutvus ta põhjalikult naabermaa ajakirja juures tehtava töö ja levitamisvõtetega. Selleks oli ka küllalt põhjust, kuna „Hakkapeliitat“ trükiti umbes 60.000-des eksemplaaris ja ta oli Soomes üheks loetavaimaks ajakirjaks üldse. Peab mainima, et „Hakkapeliitta“ toimetuse arvates olid selle ajakirja suure leviku peapõhjusteks ta iganädalane ilmumine, ta perekonnalehele vastav, huvitav ja loetav sisu ja värviline kaas, mille illustratsiooni muudeti iga numbriga.

Välismaalt tagasi tulles püüdis vastutav toimetaja Soomes saadud kogemusi ka „Kaitse Kodu!“ väljaandmisel ära kasutada, mis lehele tuli kahtlematult ka tuluks, mida eriti avaldas lehe majandusliku külje edaspidine järjekindel tervenemine.

UUEKS TEGEVTOIMETAJAKS EV. JALAK 20. septembril 1927. a. toimus uuesti tegevtoimetajate vahetus. Senine tegevtoimetaja kirjanik J. Jaik, soovides pühenduda täieliselt kirjanikutööle, lahkus „Kaitse Kodu!“ toimetusest ning asendati noore, kuid väga energilise, ning juba õpilasena endale ajakirjanikuna hea nime loonud Evald Jalak’aga, keda üldiselt tunti Eevalt Viskeli varjunime all.

LEHT HAKKAB ANDMA ÜLEJÄÄKI

Lehe leviku suurenemisega paraneb ka ta majanduslik olukord. Kui 1925. a. 2 1/2 kuu tegevus lõpeb ca Kr. 1200-lise ja 1926. a. ca Kr. 7650-lise puudujäägiga, siis 1927. a. juba näitab puudujääki vaid veel ca Kr. 950.–, kusjuures osutus võimalikuks luua alus tagavarakapitalile, mille arvele kirjutati Kr. 1487.50, s. o. palju rohkem kui tuli märkida puudujäägina.

1928. a. lõpeb veel paremini. Esimest korda avaldab „Kaitse Kodu!“ aastabilanss ülejääki, ja nimelt Kr. 1519.90, mis kirjutati eelmisel aastal loodud tagavarakapitalile lisaks.

„Kaitse Kodu!“ oli majanduslikult jõudnud välja sellele tasemele, kuhu teda oli soovitud tõsta. See andis julgust tulevikutööks.

„KAITSE KODU!“ NÄDALALEHEKS

Töö lehe juures areneb hoogsalt edasi ja selle tulemusena avaldab „Kaitse Kodu!“ numbrist numbrisse ikka suuremaid edumärke.

TALITUSE ÜMBERKORRALDAMINE

1927. a. sügisest saadik astub „Kaitse Kodu!“ teenistusse selle talitusjuhina ja majandusliku asjaajajana majandusteadlane hra Richard Jukk. Kuni 1927. a. lõpuni jääb talitus veel Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisuse juure, kuid uue aasta (1928) algusega tuuakse see Kaitseliidu peastaapi ajakirja toimetuse juure, kuna ikka suuremaks kasvav ajakirja levik ning veel mõningad muud asjaolud lasevad seda paista otstarbekohasemana.

Sest ajast peale tänase päevani tegutseb „Kaitse Kodu!“ talitus hra R. Jukki asjalikul juhtimisel väga heade tagajärgedega ning temale võlgneb „Kaitse Kodu!“ selle eest soojemat tänu.

TÕUSUTEEL

Osava reklaami (loteriid aastatellijate vahel, preemiad tellimiste kogujaile, kalender kõigile lugejaile jne.) ja lehe sisu väärtuslikumaks ning välimuse kaunimaks muutmise teel kasvab vahetpidamatult „Kaitse Kodu!“ menu lugejaskonnas ning 1928. a. lõpul võib teda juba nimetada üheks loetavaimaks ajakirjaks Eestis.

1928. a. algusest peale ilmub ajakiri iga numbriga muutuva värvilise kaanepildiga, mille autoriks on peamiselt noor ühe käega (vasakuga) kunstnik E. Salu.

Kindlate tellijate arv tõuseb sel aastal juba ca 2600 peale, üksiknumbrite müük suureneb vahetpidamatult. Ka kuulutuste arv on suur.

1928. a. head tulemused andsid „Kaitse Kodu!“ väljaandjale julguse muuta ajakiri 1929. a. algusest alates nädalaleheks, kusjuures tellimise aastahind jäeti endiseks (Kr. 6.–) ning üksiknumbri hind vähendati 25 sendilt 20 sendini. Üksiknumbrite kausta tuli sel puhul küll vähendada, kuid aasta lehekülgede koguarv, mis 1908. a. oli olnud 1176 (lubatud 576-e lehek. asemel), 1927. a. – 990 (576-e asemel), 1928. a. – 1154 (576-e asemel), pidi nädalaleheks muutmise järele tõusma vähimalt 1300–1500-ni.

Et see samm leviku mõttes andis häid tulemusi, näitab 1929. a. alul kujunev tellijate arvu tõus üle 3000-de. Nii kõrged ei olnud see veel kunagi varemini olnud. Seda asjaolu tuleb märkida veel eriliselt seepärast, et 1929. a. alates peaaegu kõigis malevais hakkasid ilmuma oma malevate teatajad, millesse kontsentreeriti kõik kaitseliitlasisse puutuv puhtametlik materjaal, millest vabanes nüüd lõplikult „Kaitse Kodu!“. Kardeti nimelt, et malevate teatajate ilmumahakkamine osutub konkurentsiks „Kaitse Kodu’le!“, et kaitseliitlane, kes tellib oma maleva teataja ja sellele kulutab raha, jätab nüüd „Kaitse Kodu!“ tellimata.

See kartus osutus aga ilmaaegseks, sest „Kaitse Kodu!“ vabanedes hoopis kuivast puhtametlikust materjaalist võis nüüd endale võtta täielise perekonnalehe ilme, missugune asjaolu tuli suureks kasuks ta levikule, ning oodatud tellimiste arvu kahanemise asemel järgnes tellimiste arvu tugev tõus!

ERINUMBRID

„Kaitse Kodu!“ populaarseks muutumise põhjuste hulgas ei saa jätta mainimata suure hulga hästi sisustatud erinumbrite (peaaegu juba albumite), ilmumist.

Nende hulgast tuleksid kuni 1929. a. alguseni tõsta eriti esile:

1. Kaitseliidupäeva erinumber 19. VI. 26 – 76 lhk.

2. Kaitseliidupäeva erinumber 16. VI. 27 – 116 lhk.

3. Kodukaitse jõuluerinumber 20. XII. 27 – 86 lhk.

4. Eesti vabariigi 10. aastap. juubelinumber 24. II. 28 – 188 lhk., mis hoolimata ta suurearvulisest tiraažist osteti

Nüüd on „Kaitse Kodu!“ juba 10 aastat vana. Ilma temata ei kujuta endale enam keegi ette Kaitseliidu laiaulatuslikku ja meie riigi julgeolekule äärmiselt tähtsat ning väärtuslikku tegevust. „Kaitse Kodu!“ on muutunud lahutamatuks liikmeks Kaitseliidu keha küljes.

viimseni ära 18 (loe kaheksateistkümne) tunni kestes pärast ta ilmumist.

5. Kaitseliidupäeva erinumber 15. VI. 28 – 140 lhk.

6. Laulupeo erinumber 30. VI. 28 – 100 lhk.

7. Riigivanem J. Tõnissoni Rootsi kuninga külastamise erinumber 15. IX. 28 – 64 lhk.

S. Vabadussõja alguse 10. aastap. erinumber 24. XI. 28 – 76 lhk.

9. Jõulunumber 24. XII. 28 – 64 lhk.

TOIMETUSE VAHETUS

Juba 1928. a. alates tuli „Kaitse Kodu!“ senisel vastutaval toimetajal end rakendada peamiselt Kaitseliidu noorsooorganisatsiooni loomise ettevalmistustöödele, mis päevpäevalt kasvasid üha suuremaks. Seetõttu ei saanud ta end enam küllaldaselt pühendada „Kaitse Kodu!’le“, mida ka õieti enam polnud nii väga vajagi, kuna esiteks „Kaitse Kodu!“ visa võitluse ajajärk oma olemasolemise eest oli jõudnud lõpule ning teiseks ta nädalaleheks muutumise tagajärjel tuli kõrvalametina tegevtoimetaja ametit pidaja isiku asemele nii-kui-nii võtta ametisse alatiselt kohal viibiv ja oma jõude ainuüksi „Kaitse Kodu’le“ pühendav tööjõud, mis omakorda vabastas vastutava toimetaja alatiselt toimetustöödel tegelikult kaasatöötamise vajadusest.

mind juba aegsasti Narva, uurima sealset rootsiaegset arhiivi ja rikkalikku arhiivraamatukogu huvitavate tolle aja kohta käivate ajalooliste andmete hankimiseks. Ligi nädal aega tegin seal uurimistöid, hankisin igasuguseid huvitavaid andmeid ja tegin ülesvõtteid vanadest rootsiaegsetest pilapiltidest ja haruldastest dokumentidest erinumbrile klišeede valmistamiseks.

Kuigi hiljemini selgus, et Gustav V-dal jääb Narva külastamata, kasutati siiski minu poolt kogutud materjaal peaaegu täieliselt erinumbri koostamisel ära. Ning peab vaidlematult konstateerima, et see 168-leheküljeline erinumber, mis kol.ltn. J. Maide osaval juhtimisel valmistati ette suure hoolega ja eriliselt hästi õnnestus, kujutab endast nii-ütelda „Kaitse Kodu!“ hiilgenumbri, nõnda et ta tõesti oli küllalt vääriline nahkköites annetamiseks Rootsi kuningale Gustav V ta külaskäigu puhul Eestis.

Kõigil neil kaalutlusil võeti 10. veebruaril 1929. a. „Kaitse Kodu!“ toimetuses ette põhjalik muudatus: senine tegevtoimetaja Ev. Jalak, kelle peamiseks tööväljaks oli olnud „Päevalehe“ toimetus, siirdus hoopis sinna ja asendati ajakirjaniku Leonhard Soerdiga ning minu, kui vastutava toimetaja, asemele astus samal päeval Kaitseliidu peastaabi ülem kol.-ltn. Jaan Maide.

ROOTSI KUNINGA ERINUMBER

Kuid siiski veel kord tuli mul end rakendada täie jõuga „Kaitse Kodu!“ teenistusse. See oli Rootsi kuninga Gustav V külaskäiguga ühenduses väljaantava erinumbri puhul.

Kuna esialgse kava järgi Gustav V pidi külastama ka Narva ja selle ümbruskonnas asetsevaid Kaarel XII ja Peeter Suure vahel keenud kuulsate võitluste lahingvälju, siis läkitati

Sellega lõpeb minu „Kaitse Kodu!’ga“ seoses töötamise ajajärk ja ma siirdusin uutele tööaladele. Tahaksin siiski siinkohal konstateerida, et see minu „Kaitse Kodu!“-ajajärk mulle jääb alatiselt üheks minu kaunimaks mälestuseks, hoolimata kõigist neist võitlusist, kibedusist, väljapääsu otsimisist ja isegi ahastusist, mis ta tõi endaga kaasa, või ehk just nende pärast, kuna neist pikapeale ikkagi saadi üle ning ma oma tegevuse selle ajakirja juures võisin lõpetada rahuldustundega, et „Kaitse Kodu!“ lõppude-lõpuks jäi –võitjaks, oli käinud oma teed „per aspera ad astra“, kelle, välja jõudnuna kindlale majanduslikule positsioonile ja üldise poolehoiu osalisena, võisin anda üle oma järglastele selles töös.

Nüüd on „Kaitse Kodu!“ juba 10 aastat vana. Ilma temata ei kujuta endale enam keegi ette Kaitseliidu laiaulatuslikku ja meie riigi julgeolekule äärmiselt tähtsat ning väärtuslikku tegevust. „Kaitse Kodu!“ on muutunud lahutamatuks liikmeks Kaitseliidu keha küljes. Ta tulevik on kindel ja püsiv. Selleks saavutuseks soovin südamest õnne tervele ta tööperele, ta lugejaskonnale ning talle endale. Püsigu ta kaitseliidu lahutamatu liikmena veel kaua, kaua! Külvaku ta meie rahva hingesse endiselt isamaa-armastuse tuld ja tahet seista müürina oma kodukolde kaitsmisel! Olgu ta alati selleks tõeliseks, haaravaks ja võimsaks hüüdeks ja käskluseks – „Kaitse Kodu!“

Kinnitades siinkohal oma heameelt selle üle, et tohtisin olla „Kaitse Kodu!’le“ ta nooruspäevade esimeste ekslevate ja komberdavate sammude juhtijaks ta kindlale jalale astumiseni, ta teekonnal – per aspera ad astra, lubatagu mul ühtlasi avaldada kõige südamlikumat tänu kõigile minu endisile kaastöölisile, kes ustavalt seisid minu kõrval võitluste tuhinas, eriti aga Kaitseliidu ülemale kindral J. Orasmaale ja tolleaegsele staabiülemale kol. J. Maidele, kes alati suure innu ja armastusega suhtusid „Kaitse Kodu!“ raskete päevade probleemide positiivses suunas lahendamisele, meile lakkamatult meie töös oma nõu ja jõuga olid väärtuslikuks abiks ja toeks.

pälvis Ervin

oma tegevuse

eest Kaitseliidu

taastamisel

Pärnumaal

Kaitseliidu

teeneteristi

eriklassi

mõõkadega

KOPAmeeS, KeLLe SÜDA TUKSUB

KAiTSeLiiDULe

Kui räägitakse Kaitseliidu meestest, kerkib silme ette pilt relvastatud väljaõppest või metsalaagrist. Aga meie riigikaitse tugevus ei seisne ainult eesliinis. Mõned mehed hoiavad seljatagust nii kindlalt, et nendeta ei veereks ükski masin ega jõuaks laagrisse piiskagi vett. Üks sellistest meestest on Ervin Hansalu – tehnikaja logistikamees, kes kuulub Kaitseliidu ridadesse üle 35 aasta.

Tekst: LEIU LEPIK , vabatahtlik autor 11

kordse vanaisa Ervini teekond riigikaitsesse algas juba Eesti Kongressi päevil. „Siis läks asi tõsisemaks,“ meenutab ta. Tema nimi figureeris Eesti Kongressi saadikute seas ning pärast seda liitus ta taastatava Kaitseliiduga. Teekond algas Pärnumaal Audru malevkonna pealikuna. Seda rolli täitis Ervin kümmekond aastat. Reorganiseerimise käigus muutusid Pärnumaa maleva malevkonnad ning Audrust sai Soontagana. Praegu on Ervin just selle malevkonna liige. „Üheksakümnendate alguses ei olnud meil ju midagi. Ei relvi ega masinaid. Nüüdseks on olukord muidugi palju parem,“ meenutab ta.

Ajalooliselt on Ervini pere olnud seotud metsavendlusega. Tema vanaisa oli metsavend, kes pääses mobilisatsioonist. Vanaema toitis ja aitas teada-tuntud metsavenda Hirmus-Antsu. Tema pesitses nende kodukoha läheduses. „Üks punker on ka minu kodu juures raba peal. Isa rääkis, kuidas ta käis pärast metsavendade kinnivõtmist punkrit vaatamas – see alles suitses.“

„MA OLIN ÜKS NOOREMAID –JA NÜÜD OLEN ÜKS VANEMAID“

Kaitseliiduga liitudes oli ta kolmekümnendate alguses ja üks noorimaid. Nüüd, aja möödudes, on temast saanud üks vanemaid liikmeid. Algusaastatest on koos temaga alles jäänud veel vaid mõned mehed. Vanuse poolest võiks ta juba jalga kõlgutada või mugavamaid ülesandeid täita, aga Ervin tunneb, et jaksu ja huvi veel on. Seetõttu toimetab ta tagala- ja logistikaalal. „Mida vanemaks jääd, seda täpsemalt tuleb lasta ja kiiremini sõita, kui joosta ei jaksa,“ ütleb Ervin naerdes. „Arvad küll, et pensionär ja aega küll, aga tegemist on hoopis rohkem kui enne,“ mainib ta.

„Kõik masinad, mis Pärnu malevas on – ma arvan, et olen nende kõigiga sõitnud,“ ütleb ta tagasihoidlikult, kuid kindlalt. Algusaastatel oli masinaid võib-olla kümme. Tänaseks on see arv mitmekordistunud. Pika karjääri jooksul on talle selgeks saanud iga masina omapärad. „Vahel helistatakse ja küsitakse, kus sellel masinal see või too nupp asub.“ Ta ei tee vahet, kas tuleb juhtida veokit või anda uutele

tulijatele kraanaväljaõpet. Kui vaja, võtab tööriistad kätte ja teeb masina ise korda – vaatamata seejuures kella ega nädalapäeva. „Viimati remontisin mitu nädalat Kaitseliidu töökojas masinat. Mõni küsis, kas ma olen siia tööle tulnud.“

Tehnikahuvi sai alguse juba nooruses ja on teda saatnud kogu elu. Ta oli 7aastane, kui põllutöös tulid kasutusele traktorid, ning hakkas poisikesena isaga koos neid remontima ja nendega sõitma. Oma igapäevatöös toimetab Ervin kõikvõimaliku rasketehnikaga. „Eametsa läheduses igapäevast tööd tehes kaevasin ja leidsin 50kilose pommi. Demineerijad tulid ja viisid minema.“

Nii pikaajalise Kaitseliidu liikmena on Ervin näinud erinevaid aegu. „Igal malevapealikul on oma käekiri. Tagasi vaadates paistavad erinevused hästi silma. Kes on olnud aktiivsem, vabatahtlikega rohkem sina peal, kes pigem ainult oma ülesannete täitmise juures.“ Sellest olenevalt on ka Ervini vabatahtlik panus olnud kas aktiivsem

või tagasihoidlikum, kuid päris kõrvale pole ta Kaitseliitu jätnud. Igavust pole ta kunagi tundnud, sest igapäevatöö kõrvale on tal mahtunud ja mahub siiani veel mitmeid hobisid. Ta on Pärnu maakonnas Muinsuskaitse Seltsi asutajaliige, taluseltside Audru ja Audrurand asutajaliige ja esimees, MTÜ Lindi Jääger asutajaliige, Lindi Külaseltsi asutajaliige, vabatahtlik päästja ja praegugi veel jahimees. „Ma olen üksipäini käinud nelja tulekahjut kustutamas. See oli üheksakümnendate alguses. Naersin, et vooliku hoidmiseks ongi ainult ühte meest vaja.“ Lisaks oli Ervin üle 20 aasta Audru vallavolikogu liige. „Mul on sinna juba nimeline koht graveeritud.“ muigab ta. Oma teenete eest Audru valla ees on talle omistatud valla vapimärk.

Kaitseliidu algusaegadest kuni tänaseni on Ervinile koju kogunenud igasugu kraami: erinevaid vorme, embleeme, meeneid, tänukirju, medaleid ja palju muud. „Naine on mõned seinale riputanud, aga enamik ikka kuskil kastides. Tõstan ühest nurgast teise, et õhk vahel liiguks ja kopitama ei läheks.“ Militaarvarustusega võiks ta ära sisustada terve toa. Ervin ise on

tagasihoidlik ja tänulik, et teda meeles peetakse, kuid ei pea seda kõige olulisemaks. Olulisem on ikka see põhjus, miks organisatsioonis olla: „Mina olen väljas oma pere eest, oma kandi eest. Paljud ütlevadki, et selle valitsuse eest nad ei sõdi, aga nad sõdivad Eesti riigi eest. Valitsus muutub iga paari aasta tagant ja ainult valitsus pole ju Eesti riik. Et ma laeva peale läheks ja minema sõidaks, seda kindlasti ei ole.“

VALMIS ETTEARVAMATUSTEKS

Kust tuleb see jõud, mis lubab panustada nii palju ja erinevates valdkondades? „Seltskond ja sõbrad on see, mis ikka ja jälle kokku kutsub. Liikmed küll vahetuvad, aga ikkagi tekib sõpruskond, kellega on mõnus väljaõppes osaleda. Uued liikmed on juba kellegi tuttavad ja nii nad järjest tulevad. Sobime kuidagi hästi omavahel kokku. Tehnikahuvi ühendab, vahel saame seetõttu kokku ka väljaspool Kaitseliitu. Enamik meie pundist on ikka juba 10–15 aastat Kaitseliidu liikmed olnud.“ Meele teeb rõõmsaks suur tutvusringkond üle Eesti. Õppustel tekkinud tuttavaid on tore mõnes teises linnas kohata. „Kui tuttavad ees, siis on hea asju ajada,“ tõdeb Ervin.

„Aastate jooksul on väljaõpe kindlasti paranenud ja läinud intensiivsemaks,“ kinnitab ta. Valveteenistuse väljaõppest on mõni seik tänaseni meeles: „Meid pandi kuuekesi ühte objekti kaitsma ning meid ründas 25 meest. Nad ei saanud meist jagu. Kui pandi aga teistpidi – et need 25 olid kaitses ja meie kuuekesi läksime peale, siis me võtsime kõik puhtalt ära. Selline on koostöö ja kokkuharjutamise tulemus.“

Väljaõppeid, koolitusi, välislähetusi on Ervinil olnult üksjagu. Ka lõbusaid juhtumisi on küllalt ette tulnud. „Koht, kus me ükskord palju kiita saime, oli Lätis. Käisime vastutegevust tegemas ja nemad ütlesid, et no te olete ju mingi eriüksus. Mina vastu, et mis eriüksus, ma olen kopamees, vahel sõidan ka bussiga.“

Hea nali käib Erviniga ikka kaasas. Vimkasid visata meeldib talle väga. Kui kästakse minna teatud asukohta, siis ta läheb küll, aga mitte ettearvatavat marsruuti mööda. „Ühel õppusel vaatas teed sada meest. Meie aga nägime, et just õiges kohas on teel truup. Läksime hoopis selle kaudu ja võtsime tagala ära. Teisel korral pidime piimapütiga

kontrollpostist läbi minema. Siis oli meil juba see veeveoauto. Mehed olid püti sees ja keegi ei märganud.“ Selliste juhtumiste tõttu on kõigile teada, et kui Ervin on mängus, tuleb valmis olla ettearvamatusteks. Ta ei ole seda meelt, et minna metsa niisama aega veetma. Ikka mõtleb välja uusi viise, kuidas saaks kaaslasi ärksana hoida ja väljaõppest maksimumi võtta.

Kui Ervin aga näeb, et kaasvõitlejad on hädas või vajaksid abi, on ta lahkelt nõus aitama. „Ühel õppusel tuli kopaga moona tõsta. Roolis oli kaks päeva auto peal olnud ajateenija. Neid õpetatakse küll, aga kuidagi teisiti. Ma ütlesin talle, et kui sa tõsta tahad, siis kuula mind. Eks mul seda kogemust ole ju kogunenud. Ka oma koolitustel käies vahel, tead, õpetan lõpuks ise teisi.“

Oma nutikust ja oskusi on ta saanud näidata mitut moodi, küll mõnda vidinat välja mõeldes, küll kogukonnale üritust luues. „Ühel aastal olin võidupüha paraadil võidutule tooja autojuht. Neil oli seda tõrvikut raske hoida ja ma tegin neile sellise ajutise hoidja. Tegime sõidu ära ja viskasin selle kuskile kolahunnikusse. Hiljem

helistas mulle malevapealik Mehis Born ja küsis seda jubinat. See võetigi kasutusele ning igal aastal graveeriti sinna peale nimed ja aastaarv. Nüüd on see vist juba muuseumi antud.“ Ka tänavusel võidupüha paraadil sai Ervin oma tähtsat ülesannet täita ja tuletooja autot juhtida.

Iga aasta augustikuus toimuvale Audru vanatehnikanäitusele aitas Ervin tänavu juba kümnendat korda organiseerida Kaitseliidu tehnikat. „See on koht, kus tutvustame ka oma malevkonna tegemisi.“ Sellised üritused aitavad Kaitseliitu ja riigikaitset üldisemalt tavainimesele lähemale tuua. Pärast esmast kokkupuudet ja võib-olla nähes, et mõni tuttav on juba organisatsioonis ees, leiavad inimesed tee Kaitseliitu. „Audrus olen kõik oma kandi koolid ja lasteaiad läbi käinud. Sealt nad selle pisiku kätte saavad. Vanasti ei olnud nii palju poisse noorkotkastes, aga nüüdseks juba on neid rohkem.“

Pere ja lähedased elavad Ervini tegemistele kaasa. Pojad vaatavad, et tore ja põnev, aga ise Kaitseliiduga liitunud ei ole. „Ma pole sundinud ka, ise ju teavad. Väimees küll nüüd hiljuti liitus.“

Inimeste üleüldine meelsus Kaitseliidu suhtes on Ervini arvates toetav. „Pigem loodetakse oma piirkonna kaitseliitlaste peale, nemad on ju kogukonnaga tuttavad ja orienteeruvad kohalikes oludes.“

TRADITSIOONID, MIS KESTAVAD Kaitseliidu algusaastatel ei olnud väga näha, et ausammastele oleks viidud pärgi ja lilli. Vaikselt hakkas see komme aga juuri ajama. Nüüdseks on saanud traditsiooniks, et lasteaiad ja koolidki koos kaitseliitlastega tähtpäevi meeles peavad ja austust avaldavad. „Me Audru malevkonnaga hakkasime seda nagu suunama,“ meenutab Ervin. Kuid on ka traditsioone, mis algusaastatel olid ja nüüd enam mitte. „Audru malevkonna aegadel toimusid veel Pärnumaa suvemängud. Meie malevkonna esindajad olid tavaliselt ikka esirinnas.“

Meie vestluse lõpuks on Ervin meenutanud nii palju põnevaid juhtumeid ja seiku, et nendest võiks lausa raamatu kirjutada. Enamik lugusid jäi aga kindlasti rääkimata. Kui küsin, kaua siis veel Kaitseliidus, vastab ta: „No kuni jalad ees ära viivad!“

meenUTUSi LeGenDAARSeST POmmi­AADOST

Tänavu 23. juunil, Tartumaa maakaitsepäeval Elvas omistati kauaaegsele

Kaitseliidu Tartu maleva liikmele ja kunagisele Elva malevkonna pealikule

Aado Metsale auliikme staatus. Tartu malevas meenutatakse Aadot kui rahulikku ja kannatlikku meest, kellel ei puudu hea huumorimeel.

Tekst: JULIA SIIMBERG , Lõuna MKR teavituse ja tsiviil-sõjalise koostöö ohvitser

Aado Mets kuulus Kaitseliitu juba 1990. aastate alguses ning 1993. aastal sai temast

Tartu maleva Elva malevkonna pealik. Ta oli paljude koolituste eestvedaja, kuid nende seas pälvis erilist tähelepanu pioneeriõpe. Tarmo Sari meenutab, kuidas Aado käe all korraldati esimesed A-kategooria

lõhkamised ja seejärel juba ka B-kategooria omad. „Saime Valga lasketiirus lõhates kände juurida, Kaitseliidu päevadel miinivälja matkida ja Salmistu rannas Erna retke efektide saavutamiseks lõhkamiskomponente lisada,“ ütles Sari. Tema sõnul oli Kaitseliidu pioneeriüksuse rajamisel suur just Aado panus.

Praegune Kaitseliidu Harju maleva Männiku malevkonna pioneerirühma liige, endine Tartu maleva Akadeemilise malevkonna liige Veiko Kastanje meenutab Pommi-Aadot alljärgnevalt: „Minu esimene eredam mälestus Aado Metsast ehk legendaarsest PommiAadust pärineb Tartust praktiliselt lõhkajaeksamilt, kus Aado detoneeriva

nööri kastil rahulikult suitsu tehes andis meile juhtnööre ohutustehnika ja seinte siselaengutega lõhkamise kohta. Aasta võis siis olla 1997. Hiljem kohtasin Aadot veel korduvalt nii Kevadtormil palgalise lõhkajana kaasa lüües kui hiljem Erna retke trassil õppemiinivälju rajades ja dessandi maabumiskohal eriefekte ette valmistades. Suure kogemustepagasiga vilunud lõhkaja, alati rahulik, muhe ja kannatlik. Väga hea naljasoone ja sorava jutuga mees – ja hea õpetaja ning suurepärane kaaslane igas olukorras.“

Ka Arvi Asi iseloomustab Aado Metsa kui äärmiselt rahulikku meest, kes ka kõige suuremate rumaluste peale ei läinud endast välja, vaid selgitas ja näitas, kuidas asju peab õigesti tegema. „Esimene kokkupuude Aado Metsaga oli mul 1997. aasta suvel Elvas, kui alustasime Elva lasketiirust kahepäevast Naiskodukaitse Tartu ringkonna väliharjutust. Seal oli seltskond erariietes härrasmehi, kellest ühte hüüti Pommi-Aaduks. Mäletan, kuidas ta lõõpides lubas meie laagrit öösel kollitama tulla, millele ma vastasin samamoodi lõõpides, et eks tuleb soos laagri ümber mõned lõksmiinid panna. Ilmselt jäi talle see meelde, sest 1998. aasta kevadel kutsus ta mind

Eel-Ernale lõksmiinide kontrollpunkti tegema. Seal oli kohal tema Elva meeskond – Mihkel Sirelpuu, Heldur Lepisk, Jüri Liivsoo ja teised. 2000. aasta kevadel Nursipalus tegi ta miinivälja kontrollpunkti, mina seal kõrval lõksmiinide punkti. Sügisel korraldasime tema juhtimisel imitatsioonitöid Jõgeva maleva reservõppekogunemisel. Need olid esimesed suuremad omalaadsed Kaitseliidus ja Kaitseväes tervikuna. 2001. aasta kevadel juhtis Aado Mets Ämaris sauna ja veel ühe abihoone lõhkamist, kohal oli 15–20 meest üle Eesti. Sama aasta suvel toimusid Rutjal C-kategooria minööri kursused Kaitseliidule, mida viisid läbi tema ja tollal nooremleitnant Neudorf. Kursustel osales tosin meest. 2001. aasta sügisel toimusid rahvusvahelised õppused Baltic Eagle, mille imitatsioonitöid juhtis samuti Mets. 2001–2003 tegime temaga miinivälju Eel-Ernadel ja Erna retkedel ning Erna retke avadessandi matketöid, samuti 2002. aasta esimesel õppusel Kevadtorm ja Rapla maleva reservõppekogunemisel,“ meenutas Asi.

Hea sõber Madis Nigula suhtleb igakuiselt Aadoga siiani ning temalgi ei tule kiidusõnadest puudu. „Ta on oma ala hästi tundev õpetaja ja juhen-

daja. Huumor ja sõbralik suhtumine teistesse on Aadosse vist emapiimaga kodeeritud,“ ütleb Nigula. Ta kirjeldab, kuidas Aado peale sai alati kindel olla, kuidas ta väärtustab ja hindab teiste tööd ning rõõmustab teiste edu üle.

Madis meenutab Aadoga seotud sündmusi ja juhtumisi: „Kohtusin Aadoga esimest korda 1995. aastal Tartu üksiku jalaväekompanii territooriumil Raadil. Sain esmakordselt tema käe all osaleda A-kategooria lõhkajakoolitusel. Ilmselt seal ma saingi selle pisiku, millest pole vabanenud siiani. Usun, et see kõik on tänu Aadole, kelle oskus asja olemust lihtsalt selgitada, seda huvitavaks ja isuäratavaks vormida ning praktikas demonstreerida on andnud mulle ja kindlasti paljudele teistelegi tõuke ennast sel alal arendada. Meie teed ristusid Aadoga uuesti 2000. aasta Erna retkel, kus olin Tartu maleva võistkonna esindaja. Kuna võistlusel oli piisavalt aega, kutsus keegi Aado imitatsioonigrupist mind appi miiniväljapunkti tegema. Selleks ajaks olin Kaitseväe lahingukoolis omandanud B-kategooria lõhkaja tunnistuse, nii et võisin lõhkeainetega „hullata“ küll. Tundus igati lahe seltskond – koosnes peamiselt Elva malevkonna pioneeridest, natuke Viru malevast ning mõni Kaitseväest. Juba järgmisel aastal „smuugeldati“ mind samasse punti Aado käe alla. Sellest algaski mu teekond ja sõprus, mis kestab tänaseni. Koos oleme teinud ja läbi käinud kõik Ernad koos eel-Ernadega, Utriad, Kevadtormid, paljud Aja B-kategooria lõhkajakursused üle Eestimaa, korstna varistamise Elvas ja vana katlamaja hoone varistamise Ämari lennuväebaasis, Scoutspataljoni missiooniüksuste treenimise ja imitatsioonide tegemise nii Lätis kui Eestis, peale selle rahvusvahelised õppused ja palju muid tegevusi matkimise vallas. Aado koos M. Neudorfiga korraldasid üldse esimesed C-kategooria lõhkaja kursused (praegune D-kategooria).“

Nigula võtab oma meenutuse kokku sõnadega, et nad on Aadoga kogenud nii tuld kui tõrva, on koos puuda soola ära söönud ja uskumatuid olukordi läbi elanud.

Lõhkamisteemaline õppepäev, mida viis läbi vanemveebel Aado Mets Kaitseliidu peastaabist

Rapla kaitseliitlased õppusel

Riigipiir 90 Komarovka küla juures. Vasakult viies

õppuse Narva-taguse suuna juht, toonane Harju maleva pealik Manivald Kasepõld

35 AASTAT KAiTSeLiiDU eSimeSeST ÕPPUSeST

RiiGiPiiR 90

1990. aasta septembris korraldatud Kaitseliidu esimese õppuse Riigipiir 90 käigus loodi kaitseliitlastest inimkett Tartu rahulepingu järgsel riigipiiril Komarovka küla joonel, kuhu paigaldati ka uued piiripostid. Tegemist oli õppusega, mis ajas raevutsema nii Venemaa kui ka siinse valitsuse. Tänavu sügisel möödub sellest sündmusest 35 aastat.

Tekst: EDUARD NIKKARI , Tallinna maleva ajaloopealik

Miks Kaitseliit sellise õppuse korraldas ja mis oli selle eesmärk, meenutab õppuse Narva-taguse suuna juht Manivald Kasepõld, kes oli õppuse ajal Kaitseliidu Harju maleva pealik ja hiljem, 10. novembrist 1990 kuni 15. novembrini 1992, Kaitseliidu ülem.

ei olnud, bussid tagati mitme asutuse poolt. Osalejad olid tsiviilriietuses, sest Kaitseliidul ei olnud veel ühtset vormi. Peamine tunnus oli Kaitseliidu käelint, mida mehed kandsid. Võib-olla oligi hea, et polnud ühtset vormirõivast, siis ei saadud Narva taga aru, et tegemist on sõjalise organisatsiooniga.

„1990. aasta suvel sai Kaitseliidu ülema kohusetäitja Kalle Elleriga arutatud, et Kaitseliit peaks ennast sõjalise jõuna näitama. Mõtlesime, milline võiks olla operatsioon, kus Kaitseliidu roll on hästi nähtav, ja tulime mõttele, et võiks tähistada piiripostidega Eesti Vabariigi riigipiiri, mis kehtis enne okupatsiooni. Õppusel oli kaks suunda, Narva-tagune ja Kagu-Eestis Luhamaa-poolne, kuhu läksid kohalikud Kaitseliidu allüksused. Narva-tagust suunda juhtisin mina Harju maleva pealikuna, kellele allusid Rapla, Harju, Tallinna ja Nõmme allüksuste mehed. Ajalooliselt kuulusid Tallinna ja Nõmme mehed Harju maleva koosseisu.

Õppuseks sai Vigalas valmistatud piiripostid, mis värviti sinimustvalgeks.

Narva suunal osales kuni 300 kaitseliitlast, kes saabusid kümne bussiga. Teavet õppuse kohta anti allapoole kuni vajalike juhtideni. Esmane info oli, et toimub õppus ja osalejaid on vaja nii palju, kui rühmad-malevkonnad saavad mehi välja panna. Tavakaitseliitlased said ülesandest teada Sinimägede juurde saabudes. Aeg oli selline, et õppuse infot kõigile ei levitatud. Nagu mäletame, oli Eesti NSV 1990. aastal veel osa Nõukogude Liidust ja meie riigis oli ikkagi sees kuni 120 0001 okupatsiooniarmee sõdurit. Samuti oli KGB veel aktiivne. Ilmselt oli ka meie ridades selle organisatsiooni informaatoreid. Näitena võin tuua, et lõuna suunal oli teave lekkinud, kaitseliitlastel olid vastas Nõukogude sõduritega sõjaväeautod ja neid ei lastud edasi Luhamaale.

piir on nüüd seal. Mingisugust liikluse takistamist me ei teinud. Siis mingil hetkel tuli Leningradi poolt mitu musta Volgat, milles Leningradi oblasti kõrged juhid. Tulid küsima, mis siin toimub. Informatsioon meie tegevusest oli jõudnud nendeni. Küsiti, kes seda tegevust juhib. Läksin nende juurde ja ütlesin, et mina juhin, ning selgitasin, mis toimub – paneme üles seaduslikud Eesti Vabariigi riigipiiripostid, tähistades sellega meie riigipiiri. Ega rohkem nendega juttu ei olnud, mingisugust nendepoolset kurjustamist ega pealehüppamist polnud. Saades meilt ülevaate, keerasid nad oma autod ringi ja lahkusid Leningradi suunal. Nende käitumine oli väga viisakas.

Samuti tehti riigipiirile sobilikud tõkkepuud, mida sai fikseerida ülestõstetud asendisse. Otsustasime, et sõidame välja 1. septembri varahommikul ja allüksused kogunevad Sinimägede kandis Narva maanteel, et siis ühtse kolonnina ületada varahommikul Narva sild ning liikuda kokkulepitud positsioonidele Komarovka küla juurde. Seal märgistame Eesti Vabariigi aegse riigipiiri, paigaldades piiripostid ja tõkkepuud. Relvi meil kaasas ei olnud, sest me ei läinud sinna lahingut pidama. Tegemist oli rahumeelse Kaitseliidu demonstreerimisega ja meie riigipiiri tähistamisega, näitamaks, et oleme vanade piiridega arvestav organisatsioon. Transpordiga meil probleeme

Kõik õppusega seotud planeeritud tegevused laabusid ilusti, mingisuguseid intsidente ja avariisid tee peal ei olnud. Saabusime bussidega määratud kohta Sinimägedes, kus koondasime oma kolonni kokku ja sõitsime siis Komorovka küla juurde. Kohapeal paigaldasin osa mehi raudteele, osa jäi maanteele piiriposte ning tõkkepuid paigaldama. Piiripostide püstitamise tarvis kaevati augud. Saime selle ülesandega ilusti hakkama. Hommikul sõiduautodega Leningradi poolt saabujad jäid meie juures seisma ja küsisid: projehatj možno? (kas tohib läbi sõita?). Ütlesime: jah, sõitke edasi. Ilmselt vaatasid möödujad, et Eesti ja Venemaa piir on paigas ja uus Eesti

Osa mehi paigutasin ka Narva sillale. Samuti olid mõlemal pool silda kaitseliitlased mõnemeetriste vahedega spaleeris silla ääres. Meenub, et Narva sillal olnud miilitsaputkast tuli välja miilits, kes vaatas meie tegemisi, ringutas ja läks tagasi oma putkasse. Meie vastu ta huvi ei tundnud. Rohkem meie poolt tegevusi ei olnud, sest õppuse eesmärk sai täidetud: avaldasime selge sõnumi, et Tartu rahulepinguga määratud idapiir on endiselt Eesti riigipiir, mis tuleb taastada. Samuti sai näidatud, et on olemas Kaitseliit, kes on valmis ja võimeline oma riigi eest tegutsema. Hiljem, kui meie ülesanne sai täidetud, tegid osalejad piiripostide ja tõkkepuude juures fotosid, mis on Kaitseliidu pildigaleriis alles. Nii jäädvustasid osalejad ennast Eesti ja Kaitseliidu ajalukku.

Seda aega ja õppust meenutades võib öelda, et osalenud kaitseliitlased olid väga isamaaliste vaadetega ja tahtsid oma riiki taastada.“

VIIDE:

1 Riigikaitse. Õpik gümnaasiumidele ja kutseõppeasutustele, lk 43.

VÕRUmAA mALeVA KAGU ÜKSiKKOmPAnii:

mineViK, OLeViK ninG TULeViK

Kaitseliidu Võrumaa maleva Kagu üksikkompanii kajastab oma kujunemisloos Eesti kagunurga keerulist ajalugu, aga on samal ajal hea näide Kaitseliidu rollist setode ja võrokeste vahelise rahuprotsessi edendamisel.

Tekst: AARE HÕRN, INDREK HUNT, ANU JÕGEVA ja AIN PAJO Kagu üksikkompaniist

Erinevate rahvaste, võimude ja riikide piirid on 1200 aasta vältel liikunud meie vastutusalal küll õhtu, küll hommiku poole. Idapoolne osa ehk Setomaa liitus viikingite retkedega Kiievi suunas, osaledes Kiievi-Vene vürstiriigi loomisel. Läänepoolne osa, mis võis jaguneda Valgatabalve ja Adsele tšuudide vahel, ajas omi asju ilma suuremaid seiklusi ette võtmata. Sõdimisi siiski jagus, arheoloogid on leidnud, et meie asuala linnused, nagu näiteks Rõuge, Irboska, Pihkva ja Hinniala, on mitmeid kordi põlenud või põletatud. Kui 13. sajandil Novgorodi ja Pihkva vabariigid tugevnesid ning Väina jõe suudmes pesa teinud sakslaste huvi ja tahe Otepää, Tartu või Velikaja joonel kindlalt kanda kinnitada suurenes, siis järgnes ligikaudu 40 aastat sõjaretki meie maadele. Mingil ajal valisid kohalikud maamehed oma poole, kas vabatahtlikult või siis väikese sunniga. Lääne pool Võhandu, Mädajõe, Piusa, Miikse joont valiti Tartu piiskopkond ning ida pool Pihkva vürstiriik. Ajaloolaste andmetel kandsid Siksälä ja Loosi kandi mehed 13.–15. sajandil endiselt relvi, surnud mehed maeti veel põletatult ning täisealistele meestele pandi kaasa ratsaniku ja vaba mehe tunnus – kannus või kannused.

Siksäläs on kas kohalikule kuningale või vanemale hauda kaasa pandud

tseremoniaalne mõõk. Arvatakse, et kokkuleppel maaisanda, Tartu piiskopiga valvasid nad piiri vastu Mõõgavendade ja Saksa ordu, idapoolne maarahvas Pihkva vürstiriigi maid.

Piiriala tunnuseks võivad olla ka seto kindlustalud, mille hooned olid seatud nii, et õueala oli suletud kas hoone seina, tara või kinnise väravaga, millele hoovi poole lisatud põikpuu meenutas suure linnuse väravat sulgevat põikpuud. Ehk siis – suurtalu pidi vastu pidama vaenupoole väiksema sõjasalga rünnakule.

VABADUSSÕJAST VÄLJA KASVANUD

Tormilistel aastatel 1917–1919 otsustas lõpuks ka idapoolne osa, Setomaa, Eestiga liituda. 1917. aasta suvel kirjutasid Petserimaa valdade volinikud Eesti Maapäevale vastava pöördumise, mis võeti ka menetlusse. Vabadussõja ajal lähtusid nii Setomaa esindajad kui ka Eesti Ajutine Valitsus sellest taotlusest. Võrumaa kaitseliidu alguseks loetakse 8. septembrit 1917, kui tulid kokku mehed, kellel oli tahe hoida Võru linnas ning maakonnas korda ja kaitsta kodanike julgeolekut.

Esimese maailmasõja Saksa okupatsiooni ajal hakkasid kohalikud eesti ohvitserid uuesti koondama mehi ja hankima relvi, et välja astuda siis, kui

sakslased hakkavad lahkuma. Vastseliina kihelkonnas oli pealikuks leitnant Valdik Kaldmäe, kes peitis kogutud relvad Vastseliina vallamaja lähedusse. 9. veebruaril 1919 määrati leitnant Kaldmäe Võrumaa kaitseliidu 6. jaoskonna, Vastseliina kihelkonna ülemaks. Sealt laiendati kaitseliit igasse Vastseliina kihelkonna valda ehk siis praeguse Kagu kompanii kaguossa.

Päev hiljem, 10. veebruaril loodi Gustav Grünthali juhtimisel kaitseliidu üksus Petserimaale ehk siis praeguse Kagu kompanii kirde- ja idaossa.

Rõuges ehk praeguse Kagu kompanii lõunaosas tegutses omakaitsesalk. Kõik nad võtsid osa Vabadussõjast alates oma loomise hetkest kuni Tartu rahulepinguni. Kagu kompanii praegusel vastutusalal käisid aktiivsed Vabadussõja lahingud 1918. aasta detsembrist kuni 1919. aasta maikuu lõpuni.

Suurimaks saavutuseks lugesid kaitseliidu Vastseliina ja Petseri mehed 16. aprillil 1919 Jaroslavi kütipolgu 104 sõduri ja 11 ohvitseri vangistamist koos varustusvooriga.

Kolmele Luhamaa nulga mehele, kes olid peamised tegijad polgu vangistamisel, on nende langemise kohas meie kompanii liikme Aare Kuura

eestvõtmisel pandud Luhamaa kiriku lähedusse, vana Pihkva-Riia kivitee äärde mälestuskivi.

Kaitseliidu Võrumaa maleva, Kagu üksikkompanii, Setomaa valla ja Eesti Sõjamuusemi koostöös on püstitatud Vabadussõjas langenute mälestuseks Värskasse Petserimaa vabadussammas ning koos Võru linnavalitsusega ja Eesti Sõjamuuseumi annetajate toel Võrru Vabadussõjas langenud õigeusklike mälestusmärk.

1924. aastal enne ja pärast detsembrimässu kutsuti Kaitseliit uuesti kokku ka Petserimaal ja Võrumaal. Võrumaa idapoolses osas tegutses Vastseliina ja Rõuge malevkond, millest eraldus 1928. aastal Varstu malevkond.

1941. aasta Suvesõjas ja pärast 1944. aastat metsavendluses olid kaitseliitlased juhtideks või moodustasid metsavendade tuumiku. Mitmed kaitseliitlased langesid Suvesõja lahingutes.

Samuti pidas NKVD alates 1944. aastast praeguse Kagu üksikkompanii vastutusalal tegutsevaid metsavennasalku kõige aktiivsemateks. Oli loodud side ja koostöö Läti rahvuslike partisanidega. Viimased suured lahingud rullusid lahti 1953. aasta veebruarist

juulini. Nendes lahingutes langenuid ning NKVD poolt salahaudadesse maetuid oleme koos sõjahaudade uurijatega otsinud oma 20–25 aastat. Osa neist oleme ka leidnud ning tasunud neile meie auvõla.

TRADITSIOONID AU SEES

20. märtsil 1990 taastati tolleaegse Võru linnapea Enn Tuppi eestvõtmisel Võrumaa malev. Esialgul tegutsesid eri piirkondades peamiselt rühmad, millest arenesid välja Vastseliina ja Rõuge kompanii.

Pealik Kalle Eller soovitas taastada idapoolses osas Petseri maleva või siis kompromissina Piusa kompanii. Kuid kaitseliitlaste arv ei andnud maleva suurust välja ning ajalooline Setomaa oli jagunenud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel. Eesti Vabariigis jäi põhjapoolne Setomaa omakorda Põlva maakonda ja seetõttu Põlva malevasse, lõunapoolne Setomaa aga Võru maakonda ja malevasse.

Seoses maleva struktuuri ümberkorraldamisega loodi 2000. aastatel Piusa jõest kuni Saruni ulatuv Rõuge-Vastseliina üksikkompanii. Meie kompanii vastutusala kõige läänepoolsem kaitseliitlane oli kuni oma surmani Alfred Käärmann. Aastal 2017 liitus Põhja-

Setomaa piirkond haldusreformiga seoses Võru maakonnaga ning kompanii vastutusala liikus Võhandu jõeni ja Pihkva järveni. Sellel maa-alal oleme 24. veebruaril koos kohaliku rahvaga tähistanud Vabadussõja mälestusmärkide juures Eesti Vabariigi aastapäeva. Samuti korraldanud Obinitsa külavanema Priit Blumi algatatud Eesti Vabariigi aastapäeva paraadi Obinitsa külas. Kaitseliit on nii korralduse kui paraadil osalemisega andnud igal aastal oma panuse. Sellel aastal olid oma soomustehnikaga kohal liitlased Reedopalost, legendaarsest 7. rügemendist.

30 aasta vältel oleme oma vastutusalal viinud kõikide Vabadussõja mälestusmärkide juurde võidutule. Talud ja külad on hakanud meid juba ootama ning oma jaanitulesid võidutulest süütama.

Rootsi abisaadetise saabudes 2004. aastal moodustas meie kompanii malevasse tankitõrjerühma, mis tegutses kuni 2024. aastani. Oleme olnud esimestel Kevadtormidel ja Talvesõja õppustel, esimesel Okkal, Võru linnalahingutes, korralistel Siilidel, korra ka Läti Namjesil. Kompanii on loonud sideme ja koostöö Läti Zemessardze 31. pataljoniga. Traditsiooniliseks on kujunenud meie esinduse osalemine

Läti laskevõistlustel ja lätlaste osavõtt iga-aastasest Tartu rahu laskesuusavõistlusest Vastseliinas. Lisaks käime 2. märtsil Lätimaal Stompakus rahvuslike partisanide suurlahingu aastapäeva mälestamisel ja 11. novembril Lätis Lāčplēsise päeva tähistamisel. 2024. aastal meenutasime koos Lõuna-Eesti ratsaüksusega Aluksne ja Põhja-Läti vabastamise 105. aastapäeva ratsaretkega Setomaalt Miiksest piki kontrolljoont Aluksnesse välja. 29. mail korraldasid 31. pataljon ja Lõuna-Eesti ratsaüksus ühise paraadi Aluksne linnas.

Igal aastal teeme Läti-Eesti piirialadel ühise matka metsavendade mälestuseks. Järgmisel aastal leiab see aset 4. aprillil Kornetis, märkides ühtlasi Eesti-Läti piiril toimunud punkrilahingu 80. aastapäeva. Eesti metsavennad on maetud Lätimaale Korneti lähedale.

Kagu kompanii liige oli ka legendaarne Lõuna-Eesti metsavend Alfred Käärmann (14.09.1922–04.02.2010), kes elas metsa-aastad üle Eestis, arreteerimise ja vangla-aastad aga Venemaal. Tema mälestuse hoidmiseks korraldab Kagu üksikkompanii igal aastal tema sünniaastapäeva paiku laskevõistlust. Kuna Käärmann tegi üle piiri koostööd

läti metsavendadega, kes kord ka tema elu päästsid, siis oleme viimastel aastatel kutsunud võistlema ka sõpru Läti Zemessardzest.

LÖÖGE KAMPA

Taastatud Lükkä metsavennapunkri ja selle elanike lugu on mitmel korral kajastatud Kaitse Kodu! ajakirjas ja ka teleekraanil, seetõttu sel teemal pikalt ei peatu. Käesoleva, 2025. aasta 28. detsembril on Lükkä punkrilahingu 80. aastapäev, mille puhul meenutame selles lahingus langenud mehi. Mälestuspäev koosneb traditsioonilisest matkast taastatud punkri juurde, meenutushetkest metsavendade kivi juures ja loengust-vestlusõhtust Nursi külakeskuses. Selleks ajaks valmib ka täiendust saanud raamatuke „Lükkä punkri lugu“, mille autoriteks on Kalju Aarop, Mart Roos ja Indrek Hunt.

Juba kolmandat aastat on Võrumaa malev andnud Kagu kompaniile ülesande korraldada maleva patrullvõistlus „Käve üle küngastõ“. Sel aastal toimub see 25.–26. oktoobril. Juba kolmandat aastat on tegemist rahvusvahelise võistlusega. Võistkondadega on väljas nii Eestis paiknevad liitlased kui ka Läti naabrid. Ka kontrollpunktidest on kaks lätlaste korraldada.

Kuna võistlusel valib iga võistkond endale ise teekonna, siis ei käi see kellelegi üle jõu, naabrist saab ikka parem olla, ka siis, kui ei minda võitu püüdma. Võitjate teekond on aga veninud 75 kilomeetri kanti.

Vana punktist punkti kulgemine on muutunud võistluseks, mis sarnaneb rogain-orienteerumisega. Umbes 10 x 10 kilomeetri suurune ala on kaetud kontrollpunktide võrguga. Enamik kontrollpunkte on mehitamata ja läbimise eest saadud punktide hulk oleneb nagu orienteerumiselgi sellest, kui ebamugav on sinna jõuda. Mehitatud kontrollpunktides ootavad võistlejaid aga sõjalisi oskusi nõudvad ülesanded. Kõige olulisemaks on tõusnud luureülesanne, kus kontrollpunktidest saadud vihjete alusel saadakse teada vaenlase paiknemise ligikaudne piirkond. Võistlejad peavad välja luurama täpse asukoha ja võimalikult täpselt kirjeldama, mis seal tegelikult on.

Kui aga väsimus peale tuleb, kõht tühjaks läheb või riided vajavad vahetamist, siis asub alal üks lahke talu, kust abi leida.

Ootame huvilisi nii võistlusele „Käve üle küngastõ“ kui ka Lükkä punkrilahingu 80. aastapäeva tähistamisele.

KLAASSiLm PÕÕSAS eHK FOTOGRAAFinA ÕPPUSTeL

„Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna“ tundub esmapilgul lihtsa käibeväljendina, kuid tähendab selle teostajale sageli higi, valu või metsikut kannatlikkust. Teisalt, tormilisel nutiajastul näib orienteerumine ülesvõtete hoomamatus massis isegi keerukam kui soovitud kaadri tabamine.

Tekst: JANEK HAAR , vabatahtlik autor

Sellele vaatamata on põhjust imetleda näiteks loodusfotograafide võimet pildistada haruldasi looma- või linnuliike ning surmaohtu trotsivate rindefotograafide tööd, kes ülesandele minnes ei tea kunagi, kas nad sealt naasevad. Erandiks pole ka spordifotograafid ja teised ekstreempiltnikud, kelle igapäevatöö kompab sageli inimvõimete piire. Professionaalid pakuvad meile tulemust, mille hinda vaatajad sageli ei hooma ja mille taga on fotograafide enda fanatism, seiklusjanu või impulsiivne väljakutsete otsimine. Kui paljud pingeolukorras jäädvustatud kaadritest hiljem kasutamiskõlblikuks osutuvad, on aga autori sügav privaatsaladus, mida kõrvalseisjatega odavalt ei jagata.

Fotograafina keerulistes oludes kiirete sündmustega kaasa jooksmine on sootuks teine dimensioon kui mugavas soojas stuudios uhke portfoolio tootmine, kus ebaõnnestumiste koefitsient on üsna minimaalne. Seetõttu tasuks mõnda fotot silmates alati püüda süveneda selle jäädvustuse saamisloo telgitagustesse ja kujutada ette piltniku pingutusi – see annab vaadatavale absoluutselt teistsuguse mõõtkava.

MIDA JA MILLEKS?

Selleks, et õppustel vajalikud kaadrid kinni püüda, peavad vajalikud eeldused täidetud olema mitte ainult tehnikal, vaid ka fotograafil alates füüsisest kuni eneseohverdusvalmiduseni välja.

Päris surmahirmu õnneks tundma ei pea, aga pisikese rindefotograafi tunnetuse võib õppustelt üles leida küll.

Läbi objektiivi maailmapilti otsides ja kogemata komistades jääb alati murdosa sekundist aega mõelda, kas esimesena rammib maapinda fotograafi mõni ihuliige või võtab löögi enda kanda kallis tehnika. Ratsionaalselt mõtlev piltnik püüab saavutada ikka esimest ehk odavamat varianti, mis aga alati ei pruugi õnnestuda. Kiiret otsustamist vajavaid hetki leidub kaamerameeste tegevustes veel mitmeid ning kõikidel fotograafidel on neist kindlasti omad kogemused ja seiklused ajalukku talletatud.

Kuigi Kaitseväel ja Kaitseliidul on olemas eraldi meediameeskonnad, ei jätku neid paraku igale poole ning mõnikord on võitlejate endi ülesvõtted isegi vahetumad ja kõnekamad. Elementaarsete fotograafioskuste potentsiaali saab siin koostööks edukalt ära kasutada. Enamasti on

need vabakutselised muudel sõjalistel ametikohtadel, kuid suudavad vajadusel meediameeskondadele arvestatavat tuge pakkuda. Seega võib maastikul kohata olukordi, kus võitlejal on ühes käes automaat ja teises fotokaamera ning tal tuleb vaid hoolt kanda, et kogu see tehnika kogemata ristkasutusse ei läheks.

JULGUS ALGTÕDEDEST IRDUDA

Fotograafia algtõdedesse kuuluv ISO, ava ja säriaja kombineerimine on enamikul juhtudel „nice to know“, sest nendele keskendumine ilmselt elimineerib võimaluse agressiivsete sündmuste taktis kaasa liikuda. Pigem saab primaarseks, et sihitud objekt jääks fookusesse, aga osaline või mõnel juhul ka täielik seadistus on sageli turvalisem jätta automaatika teha. Õnneks töötab tänapäevane fototehnika selle kontseptsiooniga hästi kaasa. Vastupidised töövõtted eeldavad fotograafilt palju kogemusi, ülihead planeerimist ning kiiret reageerimist. Muidugi oleneb teostuse valikutes palju sellestki, mida, kus ja kuidas soovitakse kaadrisse püüda, kuid lõpuks tuleb siiski kõikides oludes saavutada kompromiss tehnika ning inimvõimete vahel.

Siiski ei tegutse Kaitseliit alati ainult keerulistes oludes, vahepeal õnnestub sõjapiltnikel end välja elada ka tunduvalt pehmemates tingimustes. Nendeks on tseremooniad või muud avalikud üritused, kus objektid väga eest ei jookse ja keegi enda turvalisuse pärast muretsema ei pea. Seal saavad fotograafid oma andeid ja oskusi loovamalt demonstreerida. Pinge maandamiseks ja tegevuste tasakaalustamiseks on sellised võimalused ülihead, aidates rehabiliteerida või tasalülitada ka piltniku varem kannatada saanud enesehinnangut.

Muidugi saab kaadreid hea tulemuse nimel ka lavastada, aga see puudutab pigem promo- ja reklaamvõtteid, millel puudub otsene side reaalsusega. Ekstreemfotograafide võtmesõnaks on ja jääb naturaalsus ning selle devalveerimisega nad kergekäeliselt ei nõustu.

TAKTIKA

Igal fotograafil on omad töömeetodid ja ametisaladused, mida väga laia suuga teistele ei avaldata. Ikka soovitakse vaikides jõuda selle konkurentide seas parimaks tituleeritud kaadrini, aga loodetavasti pole see kaitseliitlastele kunagi eraldi eesmärk.

Vahel on hea ülesvõtte tabamine ka pime õnn või ootamatu juhus, kuid ainult sellele lootusele keegi oma tööplaane üles ei ehita. Õppuse stsenaariumiga kursisolek võimaldab asju küll teatud määral ette planeerida, aga paraku on see väheste privileeg, sest sõjaplaanide lekkeohuga ei soovi ükski üksus üleliia riskida.

Tavaliselt algab piltniku ettevalmistus ilmaprognoosi, keskkonna, osalevate üksuste ning nende manöövriplaanidega tutvumisega. Sealt järelduvad ka põnevamate tegevuste koondumispunktid ning fotograaf saab paika panna oma logistika ja ajastused.

Maastikul opereerimiseks on aga üldiselt kaks võimalust – kas mõne üksuse

külge „kleepuda“ või siis iseseisvalt seigelda, mis võib mõnel juhul osutuda eeliseks, aga mitte alati. Kindlasti ei tohi fotograaf kummalgi juhul tahtlikult ega tahtmatult oma käitumisega üksusi ning nende sõjaplaane reeta ja sellega militaarmeedia usalduskrediiti kärpida.

Pole suur saladus, et kui punkti hakkavad kogunema hindajad või kohtunikud, on seal järgnemas suuremad tegevused. Sama järeldus laieneb aga ka meediameeskondadele, kes võivad enese teadmata mõjutada õppusel sündmuste käiku või koguni tulemust.

Lubamatu on ka kellegi vahetu häirimine, kui selleks just luba ei anta. Fotograaf peaks kaasvõitlejatele olema oodatud sõber, mitte tüütu probleem, ning seetõttu on soovitatav kõigis tingimustes osapoolte vahel eelnevalt kokku leppida. Tuleb ette olukordi, kus osalejad ise kutsuvad või suunavad fotograafi, et head kaadrit tabada, see aga eeldab taas usaldust või ehk isegi hea varasema koostöö kogemust.

mida ükski maastikufotograaf oma varustusel kogeda ei lubaks. Sellised pingeolukorrad on üsna väsitavad ja kurnavad ning mõjutavad ka piltniku suutlikkust oma põhitööle keskenduda.

Pikemat aega väljaõppel viibides saab kaameramehe krooniliseks mureks akude ja patareide laadimine või fototehnika vahepealne hooldus. Nendes oludes tuleb olla improviseeriv ning otsida jooksvaid lahendusi.

Ebasteriilses keskkonnas peab pingutama, et sensorile ega objektiividele ei satuks mustust või mõni detail pimedas kaotsi ei läheks. Talvel soojast telgist õue või vastupidi liikudes tuleb võidelda kondensaadiga ja selliste probleemide loetelu võiks jätkata lõputult. Närvikulu on reeglina fotograafi töösse sisse arvestatud, kuid sellega seotud impulsiivsus ning emotsionaalsus võib mingist hetkest soovimatult laieneda ka allüksuseni. Seda tuleks igal võimalusel vältida.

Muidugi peab piltnik jääma neutraalseks ka siis, kui mänguväljakul on tema sõbrad või lemmiküksused, pole viisakas välja näidata eelistusi kellegi kasuks. Reeglina kannab erapooletust rõhutav fotograaf seljas näiteks helkurvesti või kasutab mõnd muud eritunnust, muidu tuleb tal arvestada võimalusega, et vastaspool ka teda tulistab või ründab.

ARGIMURED MAASTIKUL

Kuigi iga staažikama fotograafi saldosse jääb mõni purunenud objektiiv või kaamera, rääkimata lugematutest muhkudest ja marrastustest, ei kaalu need kaotused kunagi üles võimalust oma saavutustele hiljem ausalt ja uhkelt otsa vaadata.

DILEMMAD JA FILTRID

Vahel tuleb sündmustesse liikuda mõne allüksuse transpordivahendil, kus fototehnika vajab hoolikat kaitset tolmu, niiskuse või muu välismõju eest. Võiks küll asjad ettenägelikult seljakotti peita, aga sellega riskime olulist ja ootamatut kaadrit kaotsi lasta. Pealegi tuleb asuda seljakotti kaitsma väärkohtlemise eest, sest mahukad märsid autokastis on võitlejatele alati oodatud istumisalused või relvatoed ning sellise ohu korral on fotograafi valjud karjatused üsna intuitiivsed.

Samuti allub sõduri tavapärase sisuga seljakott ka kergemale loopimisele,

Vaieldamatult saabub fotograafi kõige põnevam hetk siis, kui ta on jõudnud maandumispinnale ning hakkab tutvuma oma töö tulemusega, sest maastikul kontrollimisvõimalus sageli puudub. Sõimusõnad on kerged tulema, kui mõni paljulubav kaader on fookusest väljas või mõnel muul põhjusel kasutuskõlbmatu. Selles töös kordusvõtteid ei võimaldata ning kogu praaktoodang jääb fotograafile pöördumatuks koolirahaks. Töötlusprogrammidega saab küll piltide kvaliteeti piiratud mahus kohendada, aga naturaalse tulemi näppimine jääb kriipima iga piltniku südametunnistust ja rahulolu.

keelatud või vajab ranget kooskõlastust.

Kindlasti tuleb kriitilise pilguga üle vaadata mainekahju riskid, olgu selleks valel ajahetkel süüdatud sigaret või muu inimlik eksimus protokolli vastu. Need tavavaatajale tihti märkamatud detailid võivad osava propagandisti käes saada ohtlikuks infosõja tööriistaks. Pärast kõiki neid toiminguid ja analüüse saame ehk rääkida esmasest esitlusvalmis fotopaketist, mida tohib militaarmeedia kanalitesse suunata. Fotode korralik sorteerimine ja arhiveerimine võimaldab neid materjale ka hiljem edukalt kasutada, ilma et vahepeal tarvitseks samu protsesse korrata.

ENNE MÕTLE, SIIS ...

Iga õppus peaks fotograafile olema oodatud ja vajalik seiklus, kus taksomeeter uuesti nulli keeratakse ning järjekordsele intellektuaalsele korilusele suundutakse.

Kaamera saabumine maastikule ei jäta tavaliselt kedagi ükskõikseks. On neid, kes kaamerasilma iga hinnaga vältida püüavad, aga ka neid, kes jõuliselt esiplaanile kipuvad. Siiski tuleks arvestada, et ka kõige suuremad kaamerakriitikud soovivad end hiljem fotogaleriist leida ning on isegi pahased, kui piltnik on nende endi varasemaid nõudmisi liigrangelt järginud.

Kui esimesed vaprusevärinad seljatatud, algab mitmekihiline filtreerimine, millel pole aga midagi pistmist koduste pere- või loomapiltide sorteerimisega. Esmase ebaõnnestumiste kõrvaldamise järel tuleb materjalile otsa vaadata OPSEC (operations security) nurga alt, et sinna poleks kogemata jäänud tundlikku või ebasobivat infot. Leidub ka üksusi, kelle jäädvustamine on täiesti

Kindlasti leidub võitlejate telefonides palju ka välistele kriteeriumitele mittevastavat fotojäädvustust, aga seni, kuni need pahatahtlike kätesse ei satu, võib seda pidada infoajastu paratamatuseks. Oluline on siin teadlikkuse ja ohutuvastusoskuse kasvatamine, mis võimaldab tundlikku materjali isiklikes seadmetes kontrolli all hoida. Meediasõduriks võib lahinguväljal soovimatult saada igaüks, kes aktiveerib oma professionaalse tööriista või telefoni kaameranupu.

Militaarmeediast on saanud riigikaitse eraldi domeen, sest lisaks organisatsiooni väärtuste kajastustele peab see heidutama vastasmängijat ning peegeldama ühiskonna selget kaitsetahet. Piltnikul kui infosõja olulisel molekulil on siin ahelas täita tähtis roll, sest suurtel mängulaudadel pole meediakuul juba ammu tinakuulist vähem efektiivne mõjutusvahend. Militaarfotograafil tasuks sellele mõelda iga kord, kui ta kedagi või midagi läbi objektiivi klaassilma sihib.

jäRVA miiniPiLDUjARÜHm: KOLme AASTAGA nULLiST SAjAni!

Kolm aastat Järva malevas tegutsenud miinipildujarühm on nullist-sajani meeskonna musternäidis, kes üheskoos õpib ja areneb. Mehed on valmis tegutsema, aga kas kolmeaastaseid ka tegutsema lastakse? Laua taga istusid Järva maleva miinipildujarühma ülem Tenek Mäekivi, luure- ja ettevalmistusgrupi ülem Andrus Avi ning tulejuhtimismeeskonna ülem Matis Säde.

Tekst: MERILIN SEPP , vabatahtlik autor

Kui alustada algusest, siis pärast ühte Põhjakonna õppust otsustas kamp mehi jalga sirutada, jalaväeüksusest lahkuda ning võtta ette uus proovikivi. Toonane malevapealik pani proovikivile ka nime: miinipildujarühma loomine ja arendamine. Varem Järva malevas tegutsenud miinipildujarühm lõpetas oma tegevuse struktuurimuutuste tõttu. 2022. aastal aga sai rühm uute eestvedajatega hoo uuesti sisse.

„Ega keegi meist ju miinipildur tegelikult ei ole,“ sõnab Mäekivi. Eelnevat väljaõpet meestel ei olnud, aga kui relvad ja kasutusjuhendid kätte anti, tuli peale hakata. „Näitena võib tuua uudistesaate lõpus näidatud videoklipi Ukrainast, kus meestel oli kasutusjuhend ees ja nad ajasid sealt järge: „Ahah, see on miinipilduja, toru käib siia.“ No meie esimene õppepäev oli umbes samasugune,“ meenutab Mäekivi algusaegu. Arengule on kaasa

aidanud kontaktid siin- ja sealpool ringkonna piire. „Kui manuaalid ära vaatasime, siis käisime virukate juures õppimas ka,“ lisab Säde. Viru maleva lahingukompanii ja nende ülem on olnud suureks toeks, kaasates järvakaid oma õppesse.

KONTAKTID LOEVAD

Avi selgitab: „Eks me oleme nende süsteemi enda järgi mugandanud. Esialgu ei jagunud inimesi ning tegime väiksemad meeskonnad. By the book me oma asju Viruga samamoodi teha ei saa.“

Mäekivi lisab, et kui võtta Viru näitel jalaväekompanii miinipildujarühm, siis täiskoosseisus on see 26 inimest. „Meil nii palju inimesi ei ole. Oleme kahe relvaga ning täidame tulejao rolli ära. Rühma mõõt on tegelikult kuus relva. Tulevikku vaadates …“

Praegu on rühmas 20 inimest. Hiljuti osaleti esmakordselt ühisel välja-

õppel ka Tartu lahingukompanii miinipildujarühmaga. Suhtlus nende ülemaga on olnud tihe juba rühma loomisest peale. „Kontaktid loevad,“ ütleb Mäekivi, kes käis tartukate ülemaga koos reservohvitseride kursusel. Kui Järva malevasse uuesti rühm loodi, aitas ta järvakaid materjalide jagamisega ning pakkus välja lahendusi, mida neil kasutatakse.

„Kolme aastaga oleme kaugele jõudnud!“ Küsimusele, kas nüüd enam kasutusjuhendit ees ei ole, vastasid mehed naljatledes, et eks ikka on, aga nüüd nad juba teavad, milline miinipilduja välja näeb ja kuidas ta kokku käib. „Algne punt on meil enamikus alles ning oleme neile tasapisi juurde saanud inimesi, kes on paikseks jäänud,“ sõnab Avi. Viimaselt õppuselt tuli kampa üks ussisõdalane, kes haakus rühma maailmavaate ja eesmärkidega. Samuti on inimene üldreservist tulnud ja Kaitseliitu astunud ühe ja ainsa

eesmärgiga: liituda miinipilduritega. Mäekivi jätkab, et tänaseks on meeskonda haaratud ka üks naiskodukaitsja. „Rühma parameedik on meil naiskodukaitsja ning plaanime tasapisi ka teisi naiskodukaitsjaid erinevatele ülesannetele kaasata.“

MEHED ON RAHUL

Kolmel viimasel aastal on rühm kaasa teinud kõik ringkonna suuremad õppused, kus lahinguüksus välja läheb. Osaletud on kahel Swift Response’il, Põhjakonnal, Siilil jt õppustel. Viimase näitel saavad kolmeaastased jõnglased oma ülesannetega väga hästi hakkama ning tagasiside on positiivne.

Eesmärkidest rääkides sõnab Mäekivi, et 2031. aastaks peaks olema mehitatud kuus relvameeskonda. „Eriti kui räägime miinipildujarühma võimekirjeldusest. Lähimas tulevikus peaksime saama ühe relva juurde, et saaks ka kolmanda meeskonna toimima, ning ülejäänu ehitame üles üldreserviga. Meil ei ole praegu nii palju kaitseliitlasi, kes tahaksid siia miinipildujarühma tulla.“ Avi lisab, et üldreservist on olnud väga palju kasu. „Nad tahavad tulla, teha ja panustada!“ Üldreservist otsiti välja need inimesed, kellel on miinipilduri või suurtükiväelase taust, ning nendest on kasvatatud endale meeskond ja ülekate. Mäekivi

kiidab: „Mehed on ise väga rahul ja meie oleme tänu neile õppustel väljas täiskoosseisus.“

SÕPRUS ÜHENDAB

Ülemana on Mäekivi nõudlik. Seda kinnitavad nii ta ise kui ka rühmakaaslased. „Mõnes tekitab see ehk veidi demotivatsiooni. Eriti kui temalt nõutakse asju, mida ta arvab, et ta tegema ei peaks. Kuid suures pildis on see meie plussiks, et me teeme asjad ära ilma jauramata. Sõjaväeline hierarhia toimib ning samas on inimesel võimalus end arendada, kui ta ise tahab,“ on Mäekivi veendunud.

Säde sõnul on Mäekivi ülem, kes viitsib ja tahab asjaga tegeleda – ta on hingega asja juures. Avi lisab, et kui eestvedajat pole, siis ei taha keegi pingutada ja ise teha. „Meie toetame teda. Kui tema näeb vaeva ja pingutab, siis meie ei saa ju lorud olla.“

Küsimusele, kui palju aega aastas ta rühma kasvatamisele ja arendamisele panustab, vastab Mäekivi pärast mõningast mõtlemist: kolm-neli kuud. Sealhulgas õppematerjalide väljatöötamine ja väljaõppe korraldamine. Õppematerjale arendatakse tihedas koostöös rühmaga, kus neid tagasisidestamise abil pidevalt timmitakse.

Viimase Siili suurimaks õppekohaks loeti seda, et lahingukompaniid tuleb õpetada kasutama kaugtuld – teisisõnu, loo kangelasi ei kasutatud sihipäraselt. Kui kasutati, siis oli meeskond juba laskeulatusest väljas. Isetegevust lahingus ei ole ning kui lahingukompanii nende tegevust ei planeeri, siis iseseisvalt mehed hüpata ja oma asja teha ei saa. Paksu verd ei tasu siit aga otsida. Pikka aega ilma miinipildujarühmata tegutsenud kompanii pole lihtsalt harjunud neid kasutama ja tegevustesse planeerima. „Nüüd järsku tuli mingi miinipildujarühm juurde ja tahab midagi päriselt teha. Polegi ainult paberi peal,“ kirjeldab Mäekivi.

Mehi ühendab Kaitseliidu sõprus –nädalavahetusel nad koos õlut joomas ja saunas ei käi ning naisi ei vaheta, aga õppusel aetakse ühist asja. Üheks koos püsimise põhjuseks peetakse seda, et seltskond on suuresti sama aastakäigu mehed – enamik neist on neljakümnendates. „Üks tempo!“ kiidab Avi. Kuid vanus ei ole rühmaga liitumisel kriteeriumiks. „Miinipildujarühm ei ole vanurite rühm!“ kinnitab Tenek. „Malekeeles rääkides on miinipilduja nagu lipp, kes laseb üle laua ja mõjutab kogu lahingu käiku.“

Ja nagu ikka: kui inimene on ise aktiivne, siis jagub talle ka tegevusi.

VÕiTLUSGRUPP

KeLLe jAOKS jA miKS?

Olen olnud Kaitseliidu liige 11 aastat, neist 9 aastat võitlusgrupis erinevatel positsioonidel kuni jaoülemani välja. Nende aastate jooksul olen näinud mitmesuguseid kaasvõitlejaid eri elualadelt ja küsinud endalt: milline peaks olema üks võitlusgrupi liige? Mida on vaja, et meie juures hakkama saada?

Tekst: MIKE LIMA , võitlusgrupi liige

Vastuseid on olnud mitmeid, kuid neid, kes on jäänud ja grupis hästi hakkama saanud, seovad minu arvates allpool välja toodud ühised iseloomuomadused. Just need omadused on olnud nende edu võtmeks.

FÜÜSILINE VORM – ALUS, MILLELE KÕIK MUU TUGINEB

Hea võitleja ja tugev üksus algavad füüsilisest vormist. Ukraina sõja kogemused on kinnitanud, et just ründetegevustele suunatud üksustes on vastupidavus ja jõud määrava tähtsusega. Varustus ei ole kerge – lahingumoon, patrullikott, granaadid ja muu annavad kokku vähemalt 15–20 kilo. Kui oled näiteks 90kilone võitleja, tähendab see, et iga liigutus toimub enam kui 105–110 kilo koormusega. Ja kui lisada vajadus tassida haavatud kaasvõitlejat, saab pilt veelgi selgemaks.

Hea vorm ei ole ainult isiklik küsimus, vaid ka meeskonna edu ja turvalisuse alus. Seda on lihtne arendada – piisab

3–4 regulaarsest treeningust nädalas, kus keskenduda vastupidavusele, jõule ja sitkusele. Kui sa teed neid asju järjepidevalt, siis oled juba heas seisus.

ÕPPIMISVÕIME – SUURIM RELV ON KAHE KÕRVA VAHEL

Võitlusgrupis on õppemaht suur ja intensiivne. Uusi teadmisi tuleb omandada kiiresti ja vajadusel tuleb vanad teadmised kõrvale jätta. Kui meel ei ole avatud, muutub õppimine keeruliseks. Minu kogemuse põhjal on suurim relv ja tugevus alati meie kahe kõrva vahel.

Küsimus sulle: kas oled valmis kiiresti uusi oskusi omandama ning vajadusel kiiresti kohanema?

MEESKONNATÖÖ – USALDUS, MIS HOIAB ÜKSUST KOOS

„Kui tahad minna kiiresti, mine üksi. Kui tahad jõuda kaugele, mine koos,“ ütleb Aafrika vanasõna. Võitlusgrupi tugevus ei peitu ainult motiveeritud ja õppimisvõimelistes inimestes, vaid nende oskuses tegutseda meeskonnana.

Just see kuuluvustunne ja ühtsus on mulle kõige rohkem muljet avaldanud – kui on vaja midagi ära teha, siis see ka tehakse. Tsiviilelus kogeb sellist ühtsust harva. Võitlusgrupis pole kohta inimestele, kes ei suuda meeskonnas hakkama saada.

INITSIATIIV JA ISESEISVUS – KAS MÄRKAD JA TEGUTSED?

Praktilises teenistuses tuleb ette olukordi, kus ülem ei ole andnud kõiki korraldusi. Näiteks jao formatsioonis liikudes ei ole määratud vaatlussuundi – kas ootad või võtad ise initsiatiivi?

Sellised hetked näitavad, kes on lihtsalt kaasas ja kes on valmis vastutust võtma. Initsiatiiv ja iseseisvus hoiavad üksuse elujõulisena ning annavad teistele suuna.

Küsimus sulle: kumb oled sina – ootaja või tegutseja?

KOHANEMISVÕIME – MUGAVUST POLE OLEMAS

Teenistuse jooksul olen korduvalt näinud, kui kiiresti olukorrad muutuvad. Oled koostanud pika käsu ja edastanud selle oma võitlejatele, kuid kõrgemalt tuleb ootamatu uus korraldus. Aega ümbertegemiseks on vaid tund. Ebamugavust ei saa endale lubada – tuleb kohaneda ja tegutseda.

SISEMINE MOTIVATSIOON – VABATAHTLIKKUSE JÕUD

Kõige alus on vabatahtlikkus. Tänapäeval on vaba aja sisustamiseks lõputult võimalusi, kuid võitlusgrupi liige teeb teadliku valiku tulla nädalavahetusel väljaõppesse. See peab olema sinu vaba tahe – sund ei vii sihile. Kui motivatsiooni ei ole, muutuvad kõik eelnevad omadused kasutuks. Õige sisemine tahe seob kõik eelneva tervikuks.

MIDA PEAKSID TEGEMA, ET OLLA OSA VÕITLUSGRUPIST?

Kui tunned, et eelkirjeldatud omadused iseloomustavad sind, ja said küsimustele jaatavalt vastata, siis uuri oma kodumalevast võitlusgrupi kohta. Esimene samm on lihtne – saada e-kiri. Edasi sõltub kõik juba sinust endast.

VÕiTLUSGRUPP

Võitlusgrupp on kõrgelt motiveeritud võitlejatega mehitatud üksus, mis on valmis: tegutsema vastase poolt okupeeritud aladel ja vastase tagalas; häirima või hävitama vastase juhtimis- ja toetussüsteeme; tegutsema keskkonnas, kus märksõnadeks on kaos, teadmatus, kurnatus, pinge.

Mida me õpime?

Meie väljaõppeprotsess on tihe ja katsumusterohke.

Võitlusgrupi liige peab olema valmis aktiivseks õppetööks nii klassiruumis kui maastikul. Vajadusel tuleb juba kinnistunud teadmised uute vastu välja vahetada, sest miski meie tegevusalal pole kivisse raiutud – keskkond on pidevas muutumises. Võitlusgruppide väljaõpe jaotub: pioneerindus, väikeüksuse taktikad + patrullimine, laskmine, meditsiin, linnalahing ja palju muud …

Keda ootame võitlusgruppi?

Võitlejat, kes tahab teha asja väga hästi ja südamega.

Võitlejat, kes otsib alati võimalusi enda arendamiseks, et saada paremaks.

Kui oled meeskonnamängija ning oled valmis panustama rohkem kui keskmine vabatahtlik, siis ... võta ühendust.

KAiTSe KODU! PäLViS emPA AASTAKOnVeRenTSiL TUnnUSTUSi

Kaitseliidu ajakirja Kaitse Kodu! esikaanel ilmunud foto pälvis European Military Press Associationi (EMPA) aastakonverentsil aasta parima foto tiitli. Ajakirja autoreid ja toimetust tunnustati kõrgete kohtadega ka artiklite ja videote kategoorias, nii et tänavune konverents kujunes meie ajakirjale üheks läbi aegade edukaimaks.

Võidufoto „Tee võiduni“ autor on Mikk Otsar. Pilt sündis legendaarse Admiral Pitka luurevõistluse käigus ning jäädvustab hetke, mis peegeldab nii sitkust kui ka meeskonnavaimu. Foto ilmus ajakirja Kaitse Kodu! 2024. aasta seitsmenda numbri kaanel.

Lisaks parima foto tiitlile saavutas Kaitse Kodu! veel mitu väärt kohta.

Parima artikli kategoorias tuli vabatahtliku autori Martin Andrelleri artikkel „Saatuseaastad 1941–1949. Kui kergeid otsuseid teha polnud võimalik“ neljandaks. Videoauhindade kategoorias tunnistati Ain Mäeotsa film „Pitka legend“ teise koha vääriliseks.

Väärtusliku viienda koha pälvis ka ajakirja peatoimetaja Karri Kaasi ja tegevtoimetaja Asso Puideti video Admiral Pitka luurevõistlusest.

„Need tunnustused näitavad, et Eesti sõjaline ajakirjandus on kõrgel rahvusvahelisel tasemel ning meie autorid suudavad tuua lugejateni kõnekaid ja emotsionaalseid lugusid,“ ütles ajakirja Kaitse Kodu! peatoimetaja Karri Kaas.

EMPA koondab Euroopa sõjalisi ajakirju ja meediaväljaandeid eesmärgiga arendada liikmesriikide kaitsealast ajakirjandust ning tunnustada silmapaistvaid autoreid ja loojaid. Kaitse Kodu! on ka varem EMPA auhindu pälvinud, kuid kunagi varem ei ole neid saadud nii palju korraga kui tänavu.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate senini ilmuvate ajakirjade hulka Eestis (koos Eesti Naise, Sõduri, Loomingu ja Ajaloolise Ajakirjaga). Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

TeeKOnD PATRULLVÕiSTLUSe VÕiDUni

Kõik algas umbes viis aastat tagasi, kui Saue noortel tekkis soov teha midagi enamat kui lihtsalt kord nädalas kokku saada ja harjutada. Eesmärk oli selge –mitte ainult võistelda, vaid jõuda ka poodiumile.

Tekst: GEA LIBLIK , Saue kodutütarde ja noorkotkaste rühmajuht

Nii hakkasid poisid ja tüdrukud moodustama neljaliikmelisi tiime, mida sidus rohkem kui lihtsalt ühine huvi – neid ühendas sihikindlus ja valmisolek päriselt pingutada.

Esialgu tundus, et infot on liiga palju: mida ja millises järjekorras õppida? Kes see ikka 12–14aastasena teab, kuidas süsivesikud ja valgud õiges proportsioonis kokku viia. Või miks üldse lihaseid rullida, kui järgmisel päeval tuleb jälle metsas olla.

Siis tuli Jõulumäe laager, kus õppisime, kuidas valmistada ette nii keha kui vaimu, kuidas toituda enne pingutust ja taastuda pärast seda. Esimesel õhtul tundus osa noori veel nagu reisil olevat, aga kolmandaks päevaks olid kõik juba vaiksed, keskendunud ja soovisid lisa – seal tekkis tunne, et see punt võib kuhugi jõuda.

Saue rühma noored on osalenud mitmetel patrullvõistlustel üle Eesti ja saavutanud silmapaistvaid tulemusi. Nende kogemused näitavad, kui oluline on meeskonnavaim, sihikindlus ja hea ettevalmistus.

Olla neli aastat järjest Harjumaa parim ja esindada oma ringkonda Kodutütarde ülevabariigilisel võistlusel Ernake on olnud rikastav, kuid ka

närvesööv kogemus, sest igal aastal vahetasime välja ühe tiimiliikme seoses vanusepiiri ületamisega (19 a). See oli omamoodi katsumus, uus liige tuli ju kiiresti välja õpetada ja tiimi sulandada. Aga tulemused kõnelevad enda eest: 2022 – napilt 4. koht; 2023 – napilt 2. koht (4 punkti jäi puudu); 2024 – 2. koht ja 2025 – 1. koht.

Allpool jagavad oma mõtteid ja meenutusi kuus kogenud võistlejat: KadriLiis Salupõld (tiimi esimene kapten), Liina Jaanus (tiimi kapten teisena), Signe-Liis Busch, Merilis Moppel (Kallavere rühmast), Agnes Ots ja Cristel Tahk (tiimi viimane kapten). Kadri-Liis ja Signe-Liis jõudsid võistlemise juurde juba 12aastaselt, ülejäänud neli aga aasta hiljem. Kui uurisin neilt, kas nad on lugenud kokku, mitu võistlust neil juba läbitud on, mahtusid vastused 20–22 võistluskogemuse piiridesse.

KUIDAS OLLA VÕISTLUSTEKS

VALMIS?

Kõik tüdrukud ütlevad kui ühest suust, et tähtis on eelneval päeval puhata, varustus üle kontrollida, see korrektselt pakkida ja rahuneda. Tähtsamateks võistlusteks oleme põhjalikult valmistunud juba kuu aega varem –läbinud relvaõppe, meditsiinikursuse, ellujäämisõppe, sõlmed ja teemad, mis on varasematel võistlustel nõrgaks jäänud.

Kadri-Liis rõhutab veel, et magneesiumi tarbimine on jalakrampide vältimiseks väga vajalik ja sellega tuleks alustada kindlasti varem kui nädal enne võistlust. Cristel soovitab aga sinepipulbriga jalavanni.

KUIDAS RAJAL OLLES ÜKSTEIST MOTIVEERITE?

Liina selgitab, et esimestel võistlustel ei saanud nad arugi, kui oluline on üksteise motiveerimine. Aga üsna pea sai selgeks, et ilma selleta kaugele ei jõua. Inimesed on erinevad. Mõni jääb raskel hetkel vait, mõni hakkab ropendama, mõni nutma, mõni muudkui räägib. Kui keegi hakkab teistmoodi käituma, siis juba tead, mida teha. Seetõttu ongi oluline, et tiim on koos toimetanud ja üksteist tuntakse hästi.

Võistlustel on kõige tähtsam raskeid olukordi ennetada. Kui kellelgi on raske, kusagilt valutab vms, tuleb lahendus leida kohe – teha paus, juua, süüa, teipida jalad või kanda kurnatud liikme varustust.

Kõik tüdrukud nõustuvad, et lõbus peab ka olema. Naljad, mõnus vestlus ja isegi väike laul paksus metsas tõmbavad tuju jälle üles. Näiteks SigneLiisi puhul aitab kaamera. Kui keegi hakkab filmima, siis on ta kohe särav ja naeratus ilmub näole. See töötab iga kord. Seetõttu ongi meil olemas

vahvad jäädvustused rajalt, mida hiljem üheskoos vaadata ja meenutada. Kuid võistluse lõpu poole aitab mõtlemine soojast dušist, pehmest voodist ja heast toidust, mis finišis ja kodus ees ootab.

KÕIGE RASKEM KOGEMUS RAJAL Uurin tüdrukutelt, mis on jäänud neile meelde kõige raskema hetkena.

Merilisile meeldivad rohkem jahedamad tingimused. Liikuda 30kraadise kuumusega 40–60 km täisriietuses ja varustusega on talle olnud väga kurnav. Liina toob välja võistluse külmas, märjas ja paduvihmas, kus planeerimine muutis punktide vahelise teekonna palju pikemaks. Kadri-Liis mainib esimest võistlust, kus tiimiliikmed üksteist veel ei tundnud ja ära eksiti. Ka Signe-Liis peab kõige raskemaks esimest võistlust, kus ei jõutud õigel ajal punktidesse. Agnes jällegi vigastas hüppeliigest ega saanud eriti vasakule jalale toetuda, nii et liikumine oli kurnav.

Cristeli jaoks saabus üks raskemaid hetki rajal siis, kui vastutegevus seisis otse tee peal ja nad jooksid laiali. Tema jäi üksi. Internetti ei olnud. Tiim oli niigi ajahädas, kuid läbi higi ja pisarate jõudis ta lõpuks siiski viimasel hetkel tiimi juurde kontrollpunkti. „Sellistel hetkedel mõtlen, et kõik on võimalik. Mets on seda mulle korduvalt tõestanud,“ sõnab Cristel.

NALJAKAID HETKI

Kõige lõbusamad hetked sünnivad väsimuse piiril, kui mõistus enam tavapäraselt ei tööta. Merilis pajatab, et alustava tiimina oli neil hetk, kus nad pimedas kõndides järsku märkasid, et neil on üks liige rohkem. Kõik hüppasid metsa ja ootasid mõned minutid. Kui ta siis vaikselt oma tiimikaaslase juurde läks ja õlale koputas, tõusis püsti hoopiski suuremat kasvu meesterahvas, kes tema ehmatuseks nõudis elutalongi.

Liina meenutab aga võistlust, kus punktis tuli liikuda paadiga mööda jõge.

Jõe veetase oli nii madal, et pigem pidid nad kõndima ja paati tassima. Pärast ülesande lõpetamist tuli tüdrukutele meelde, et neil on kaasas küll varuriided, aga mitte kellelgi pole varuks aluspesu. Helistati siis mulle, et ma poodi jookseksin ja neile finišisse varupesu tooksin. Mõni hetk hiljem said nad pildi Vändra poes müügil olevatest mitu numbrit suurematest vanaema aluspükstest. See oli üpris naljakas, natuke piinlik ja õpetlik olukord.

FINIŠIJOONE ÜLETAMINE

Mis tunne see siis ikkagi on? Pärast 36 tundi metsas, põllul, ojas, päikese ja vihmaga, sooja- ja külmakraadidega.

Merilis: „Tunne on ülev – lõpuks ometi saab pesta ja puhata.“

Liina: „Valdab uhkus ja rõõm, vahel isegi pisarad. Meeskonnaga koos finišeerimine on võimas.“

Kadri-Liis: „Suur pingelangus ja uni tuleb kiiresti.“

Agnes: „Finišijoont ületades olen samal ajal energiast pakatav, läbinisti kurnatud ja võidurõõmus. See on omamoodi võitmatuse tunne.“

Cristel: „Rahulolu ja kergendus – nagu tahaks edasi kõndida, edasi lennata, adrenaliini annuk. Aga pärast pesemist on tunne, et oled maailmas kõigeks valmis.“

Signe-Liis: „Parim tunne maailmas. Nüüd saab pessu ja end korda teha.“

RÜHMAJUHI/ESINDAJA ROLL

Selleks, et noortel oleks vajalikud teadmised ja oskused, on vaja rühmajuhti. Samuti on vaja häid kontakte instruktorite seas, kes aitavad anda viimast lihvi. Tihti on rühmajuht võistlustel ka esindaja rollis, kes registreerib tiimi, viib nad kohale, toetab neid avalikes punktides ja korjab võistluse lõppedes kokku. Aga mis selle kõige taga on?

Tüdrukud kirjeldasid seda nii: „Rüh-

majuhil on olnud ääretult tähtis roll. Tema planeeris võistluse väljaõpet, innustas meid ennast ületama, toetas meid, kui oli raske, ning jagas ka vajalikku kriitikat. Tema motivatsioon, sihikindlus ja lõppematu energia kandus meile, võistlejatele edasi. Selleks, et esindada, peab tundma – päriselt mõistma –, mida tähendab olla rajal, mida tähendab külm, väsimus, lootus ja hirm. Hea esindaja on see, kellele saad põõsast helistada ja öelda, et „indiaanlased ründavad“ ja ta lihtsalt mõistab. Või see, kes saadab keset rada sulle pilte enda varvastest. Või see, kes vahetab su haisvaid sokke ja masseerib su jalgu. See tunne, et keegi hoiab sind, kui sa ise enam ei jaksa, on lihtsalt kirjeldamatu.“

PERELIIKMETE JA SÕPRADE TOETUS

Eks alguses oli palju teadmatust ja vanemad ikka proovisid keset võistlust helistada või sõnumeid saata. Aga pikapeale nad harjusid, et last pole kodus, vaid ta kolab öösel mööda metsi ringi.

Vanemate toetus on väga oluline kogu võistlusteekonna ajal – valmistumisel, kohalejõudmisel ja tagasitulekul. Mõnikord on vaja abi transpordiga, aga kõige tähtsamad on soe toit, saun või kuum dušš ja ema-isa süli, mis kodus ees ootab.

Aga mida sõbrad ja tuttavad neist arvavad? Liina naeratades: „Sõbrad on imestunud, kui kuulevad, mida teeme. Emotsioonid ja jutud on nii pöörased, et tundub uskumatu.“

Agnes lisab: „Sõbrad ütlevad, et me oleme hullud – heas mõttes. See toob palju nalja.“

Saue noorte teekond patrullvõistlustel on olnud täis sihikindlust, meeskonnavaimu ja rõõmu. Iga osaleja on leidnud nendes kogemustes midagi, mis annab jõudu ja enesekindlust. Võistlused ei tähenda ainult pingutust ja väsimust, vaid ka sõprust, arenguhetki ja võidutunnet. Rühmajuhi ja tiimi toetus on nende edu võti – ja iga lõpetatud rada uus algus.

eeSTiS On PROBLeeme eneSeUSU PUUDUSe jA KRiiSiTALUVUSeGA

Tekst: HEIKKI KIROTAR , vabatahtlik autor ja tõlkija

Tõlgin härra vanemveebli kirjutatud lugu ajal, kui Eesti massimeedia kirjutab eestlaste sõjahirmust, sellest, kuidas investeeringud põgenevad riigist kõike maha jättes, rikkurid ostavad Vahemere äärde losse ja keskklass generaatoritega autosuvilaid ning inimesed õpivad purjetama, et ohu korral Eestist põgeneda. See enne sõda põgenemise idee põhineb muidugi lapsikult naiivsel, kui mitte öelda lollakal ideel, et üldse saabub piisav eelhoiatus ja tekib võimalus lahkuda, sest sõda võib alata ka esimese pommirünnakuga strateegilise objektide vastu või heal juhul päev pärast välkmobilisatsiooni väljakuulutamist, kui meie salasilmad ja -kõrvad on tublid.

Eesti valitsus ja tiblad ei lasegi kellelgi sõjaolukorras lahkuda. Eesti riik sellepärast, et keegi peab sõdima ja need, kes ei sõdi, peavad riiki ja majandust edasi pööritama. Venelased sellepärast, et Teise maailmasõja lõpus juba lasti kümnetel tuhandetel inimestel põgeneda ning seejärel tuli kuni okupatsiooni lõpuni häbenedes maailmale selgitada, et tibla on ikkagi hea ja tore ning mõrvab ja küüditab baltlasi lihtsalt suurest inimarmastusest, mida muidugi keegi ei uskunud.

Soomlaste eneseusu aluseks olevat nii ettevalmistus kriisideks kui ka ajalooline kogemus ja usk, et kuul niidab ka tiblat ning Soome saab hakkama. Kolmanda põhjusena tooksin soomlaste peremehetunde, et parim maa soomlasele on Soome ja seda tuleb kaitsta. Keegi ei aruta tõsiselt riigist põgenemise üle, sest see oleks lihtsalt lollakas.

Neljanda põhjusena võib lisada ajaloolise kogemuse ja kasvatusega sisse söödetud „ryssäviha“. Kui rünnak tuleb turismihooajal, siis peavad eestlased rajama nii Pärnu randa kui

ka Tallinna joomakohtadesse värbamispunktid, kus soomlasele antakse kompass ja relv koos laskemoonaga. Kui see hord läbi Ingerimaa ja Karjala maakitsuse ehk ajalooliste Soome alade kodumaale läbi murdma hakkab, siis jookseb tibla Uuralini, võib-olla kaugemalegi, sest talle tuleb meelde, miks väiksema armeega soomlased suutsid tibladele tekitada kuus korda rohkem kaotusi kui ise kandsid.

Kriisitaluvuse oluline osa ongi olukorrast arusaamine ja eesmärgipärane tegutsemine asjaolude parandamiseks. Eesti on investeerinud kuupmeetreid eurosid uue relvastuse hangeteks ja vanade varude täiendamiseks, nii et kallaletungi korral saadakse kindlasti hakkama.

Härra veebel asub sügisel õppima Tartusse Balti Kaitsekolledžisse, nii et temaga on võimalik valmisoleku teemadel isiklikult vestelda. Kaitse Kodus! ilmub sügisel selle teema teine osa, mida jooksvalt täiendatakse, seega tasub autorile ja ajakirja toimetusse sõna saata, kui midagi on vaja lähemalt lahti rääkida.

VAim PeAB OLemA VALmiS ÜHiSKOnnA KAiTSeKS

Inimese tegutsemisvõime koosneb vaimsest ja kehalisest poolest. Soome Kaitsejõududes kasutatakse mõisteid võitleja vaim ja võitleja keha, mis koos moodustavad võitleja kõikehõlmava tegutsemisvõime. Võitleja vaim koosneb psüühilisest, sotsiaalsest ja eetilisest tegutsemisvõimest ja võitleja keha all mõeldakse kehalist tegutsemisvõimet.

Kõikehõlmava tegutsemisvõime kõrval on kõigil inimestel oma isiklik tegutsemisvõime, mille areng algab sünnihetkest. Oma mõttemudelite uurimine ja soov arendada oma mõtlemist võib inimese tegutsemisvõimet parandada. Näiteks strateegilise mõtlemise õppimine ja selle mõtlemisviisi igapäevane rakendamine võib olla abiks igapäevaelu probleemide lahendamisel. Tegutsemisvõimele lisaks on peamine inimese vastupidavust kasvatav tegur omaenda mina tundmine. Kõik loetletud osad moodustavad olulise koosluse, mida arvestades ja kasutades mõistavad inimesed paremini oma tegutsemisvõimet ja

Tekst: vanemveebel ENRICO ANNUS , Soome Kaitsejõudude erioperatsioonide üksuse vanim allohvitser

vaimset pingetaluvust ning kasvatavad isiklikku vastupanuvõimet organisatsiooni ja ühiskonna osana.

KÕIKEHÕLMAV TEGUTSEMISVÕIME –VÕITLEJA VAIM JA KEHA

1. Vaimne tegutsemisvõime

Vaimse tegutsemisvõime all mõeldakse vaimset tervist ja vaimset heaolu: kuidas inimene ennast vaimselt tunneb, kui palju ta suudab teavet vastu võtta ja käsitleda. Vaimse tegutsemisvõime osa on ka võime tunda ja oma tunnetega arvestada ehk emotsionaalne intelligentsus. Hea vaimse tegutsemisvõimega inimene suudab võrrelda eesootavaid väljakutseid varasematega

ning kasutada minevikukogemusi ja -sündmusi oma vastupanuvõime ehk kriisitaluvuse parandamiseks tulevikus.

2. Sotsiaalne tegutsemisvõime Sotsiaalne tegutsemisvõime sisaldab head suhtlemisoskust. Näiteks peab inimene suutma asetada üksuse ja ühiskonna huvid enda huvidest kõrgemale ja näha asju teiste vaatenurgast, mõistma enda ja teiste inimeste rolli üksuses ning oskama seada ennast teise inimese olukorda.

Hea sotsiaalse tegutsemisvõimega inimene saab aru, et vastastikuse usalduse ja lugupidamise loomine algab ühest ja ainsast esmamuljest.

Õnnestunud esmamulje tekitab kahe inimese vahel vastastikuse lugupidamise. See loob aluse usalduse ehitamisele, mis tugevneb aja jooksul tänu ühistele kogemustele. Usaldus võimaldab teha tõhusat koostööd ja koostöö võimaldab lõpuks olla ühiselt edukas. Seetõttu on sotsiaalne tegutsemisvõime üks kesksemaid ja tähtsamaid oskusi, mille olulisust peab inimene mõistma võimalikult varakult. Inimesed soovivad elada ja tööd teha toredate inimeste keskel. Olles ümbritsetud toredate inimestega, muutub meie halb negatiivne stress ja pinge heaks positiivseks stressiks ja pingeks ning ühiselt kantud taak ei kaalugi enam nii palju kui mürgiste inimeste keskel ja mürgises õhkkonnas kantud koorem.

3. Eetiline tegutsemisvõime

Eetiline tegutsemisvõime tähendab võitleja arusaama õigest ja valest, heast ja halvast ning oskust tegutseda eetilise vastuolu korral võimalikult hästi. Suurim osa inimesi suudab teha eetilisest vaatenurgast õige valiku hea ja paha ning õige ja vale vahel. Eetilise vastuolu korral aga ei ole õige valiku tegemine alati nii lihtne. Eetilise vastuolu all mõeldakse olukorda, mil tuleb valida kahe hea ja õige või halvemal juhul kahe vale ja halva võimaluse vahel.

Otsuse tegemist võib raskendada ka see, et aega otsustamiseks napib ning otsustajal on vähe oskusi ja kogemusi selliste olukordade lahendamiseks.

4. Füüsiline tegutsemisvõime

Füüsiline tegutsemisvõime on meile kõige tuttavam, seda on ka kõige lihtsam arendada, sest võitleja teadvustab endale, et hea füüsilise vormi ja tegutsemisvõime saavutamiseks ja hoidmiseks peab ta hästi toituma, eesmärgipäraselt treenima ja piisavalt puhkama. Mõistetakse, et füüsilise tegutsemisvõime arendamine nõuab aega, püsivust ja eesmärkidele keskendumist ning neid eesmärke ei ole lihtne saavutada. Kõikehõlmava tegutsemisvõime eri osad kattuvad ja on omavahel seotud ning kõikide tegutsemisvõimete tase algab ennekõike heast füüsilisest vormist ehk tegutsemisvõimest.

5. Isiklik ehk individuaalne tegutsemisvõime

Individuaalse tegutsemisvõime areng algab inimese sünnihetkest. Kodu ja perekond, kuhu me sündisime, on keskkond, kus tegutsemisvõime hakkab arenema. Perekonnas võib olla kaks lapsevanemat, ainult üks või mitte kumbagi. Kodu võib olla turvaline või ebaturvaline. Võimalik, et kodus kannustatakse või alistatakse, tugevdatakse või lõhutakse. Inimene kogeb erinevaid kasvukeskkondi ja kultuure, kasvades väikesest lapsest täiskasvanuks. Erinevaid kultuure võib kohata sõpruskonnas, suhetes, koolis, ajateenistuses ja tööl ehk kokku võttes igal pool, kui elada meie ainulaadse ühiskonna osana. Igaüks meist kohtab

VAIMNE KRIISITALUVUS

ELANIKE TEGUTSEMISVÕIME JA ÜHISKONDLIKUD TEENUSED

MAJANDUS, INFRASTRUKTUUR JA HOOLDUSKINDLUS

SISERIIKLIK TURVALISUS

elus palju kultuure, mis kõik kujundavad meie isiklikku tegutsemisvõimet.

6. Strateegiline mõtlemine Lisaks kõikehõlmavale ja isiklikule tegutsemisvõimele võib inimene toetada oma vaimset kriisitaluvust, arendades analüüsivõimet ja mõtlemisoskust. Antiik-Kreeka stoiline filosoof Epiktetos tõdes omal ajal, et meid ei tee õnnetuks mitte asjad, vaid see, kuidas me asjadest mõtleme. Ehk siis: mitte mida mõelda, vaid kuidas mõelda! Mõtlemisoskuse arendamiseks esimeselt tasemelt teisele võib kasutada strateegilise mõtlemise mudelit. Strateegilise mõtlemise arendamise mudel sisaldab mõtlemise viit põhimõtet või läätse, milleks on: kriitiline, eetiline, loov, süstemaatiline ja ajaperspektiiviga mõtlemine. Sellele viie läätse mudelile on kasulik lisada kolmest osast koosnev vundament. Need kolm tähtsat osa on: tunne ennast, tunne teisi inimesi ja ümbrust ning peegelda seda. Mõtlemise arendamise mudeleid on hulgaliselt, nende omadustest ning võimalustest leiab avalikest allikatest usaldusväärset informatsiooni.

7. Enese tundmine

Tuntud ja hinnatud Suurbritannias sündinud Ameerika kirjanik, motivatsioonikõneleja ja organisatsioonide konsultant Simon Sinek selgitab oma raamatus „Start with Why? How Great Leaders Inspire Everyone to Take

JUHTIMINE

KAITSEVÕIME

RAHVUSVAHELINE

TEGEVUS EUROOPA LIIDUS JA MUJAL

Action“1, kuidas vastus küsimusele „miks?“ on tõenäoliselt üks tähtsamaid vastuseid, mille eraisik ja organisatsioon suudavad leida ja endale selgeks mõelda. Samuti tuleb seda vastust ümbruskonnaga jagada, innustades inimesi asuma koostöös tegutsema ühiste eesmärkide saavutamise nimel. Raamatus selgitatakse lugejale, kui oluline on teavitada teisi sellest, miks mina käitun praegu just nii, nagu ma käitun.

Simon Sinek on hinnatud esineja ka sõjaväelaste hulgas. Teine põhjendus tema samast teosest kõlab nii: „Inimesi ei huvita see, mida sa teed, vaid see, miks sa käitud nii, nagu sa käitud.“ Hea võimalus enesetaju arendamist alustada on küsida iseendalt, miks mina teen seda, mida ma teen. Mis on näiteks põhjused, mis innustavad mind tegema seda tööd, mida ma teen? Enesetaju saab avardada, mõeldes oma töövälisele elule, näiteks suhetele oma järeltulijatega, ja küsida endalt, miks ma olen isa või ema. Eriti oluline on põhjendada endale ja vajadusel ka

LiSATeAVe

Enrico Annus on sündinud 1980. aastal Tallinnas ja kolinud kolmeaastasena koos emaga Soome. Enamik tema 25 aasta pikkusest armeeteenistusest on möödunud eriüksuses. Praegu teenib ta Utti erioperatsioonide rügemendi ja Soome Kaitsejõudude eriüksuste vanima allohvitserina. Enrico sai posttraumaatilise stressihäire, kui tema üksus sattus 2009. aastal Afganistanis pommirünnaku sihtmärgiks. Aastail 2003–2004 viibis ta Kosovos KFORi operatsioonil ning aastatel 2007–2009 kaks korda Afganistanis. Peale selle on ta teeninud staabiallohvitserina NATO ja Euroopa Liidu sõjalistes staapides.

Ta on pidanud üle kümne aasta kodumaal ja väliskülalistele loenguid kõikehõlmavast tegutsemisvõimest. Kuulajateks on olnud näiteks rahvusvahelistele operatsioonidele minevad ja sealt saabuvad võitlejad, kaitsejõudude palgalised ohvitserid ja allohvitserid, reservväelased, ajateenijad, sõjaliste õppeasutuste õpilased ja õpetajad ning politseinikud. Lisaks on ta pidanud kohalikele omavalitsustele loenguid vaimsest pingetaluvusest.

Enrico perekonda kuuluvad kolm bioloogilist last, kuueteistaastane tütar ja üheksaaastased kaksikud, ning abikaasa neljateist- ja kümneaastased tütred.

teistele, miks ma käitun nii, nagu mina käitun. Osates vastata sellele küsimusele, oskame ka paremini vastutada oma tegude, nende heade ja halbade tagajärgede eest. Parimal juhul võib see vastus ise olla midagi põhimõtteliselt sügavat, mis kasvatab enesetaju ja lisab tunnet, et oled ühiskonna tähtis ja vajalik liige. Hoolimata sellest, et üksikisiku tegutsemisvõime on tugevasti seotud kõikehõlmava tegutsemisvõimega, on see oluline kapital iseenda tundmaõppimisel.

VAIMNE KRIISITALUVUS PÕHINEB

TEGUTSEMISVÕIMELISTE INIMESTE KOOSTÖÖL

Toimiv ühiskond vajab tegutsemisvõimelisi inimesi. Mida raskem kriisiolukord tekib, seda paremini peab inimene vaimselt vastu pidama.

2025. aasta jaanuaris avalikustatud Soome ühiskondliku turvalisuse strateegiline plaan2 nimetab vaimset kriisitaluvust ühiskonna üheks tähtsaimaks funktsiooniks. Seda on märgata, kui võrrelda olulisi teemasid

eelmise, 2017. aasta plaaniga. Vaimne kriisitaluvus on kõikehõlmava turvalisuse teemandikujulisel joonisel kõige kõrgemal ja olulisemal kohal, kella numbrilaual oleks see number kaheteistkümnel. Ühiskonna turvalisuse strateegia peab eraisikute tegevust ja nende vaimset kriisitaluvust ühiskonna turvalisuse loomisel ja edasikandmisel asendamatuks. Ühiskonna turvalisus toetub eraisikute vaimsele kriisitaluvusele.

Üks parimaid võimalusi kriisitaluvuse eest hoolitseda on hinnata kõrgelt ennast, oma lähedasi ning oma suurepärast ühiskonda, hoides samal ajal kõrgel isiklikku tegutsemisvõimet, mis koosneb ühiskonna ja üksikisiku tegutsemisvõimest, mõtlemisoskusest ja enesetajust!

VIITED:

1 Eesti keeles „Esmalt küsi „Miks?“. Kuidas edukad inimesed ennast ja teisi tegudele inspireerivad“. Million Mindset OÜ, 2020.

2 Soome ühiskondliku turvalisuse strateegilist plaani saab soome, rootsi ja inglise keeles lugeda https://turvallisuuskomitea.fi/yhteiskunnanturvallisuusstrategia/.

HARiTUD SÕDUR

UKRAinA DROOniPiLOODiD HARjU mALeVAS: LAHinGUKOGemUS

RinDeLT

Ei ole just igapäevane, et Ukraina lahingukogemusega võitlejad käivad meie kaitseliitlastele oma kogemust vahendamas. Harju maleva kaitseliitlastele aga selline võimalus avanes, kui kolm Ukraina armee drooniüksuses teenivat sõdurit pisukeses õppeklassis neile oma tegevusest ülevaate andsid.

Kõik kolm ehk Aljona, Oksana ja Deniss osalevad Ukraina armee 4. brigaadi õhuluure- ja ründedroonide meeskondade töös ning on sissetungi algusest peale droonide tormilise arenguprotsessi läbi ja kaasa teinud.

2022. aasta sissetungi alguses oli Oksana Irpinis. Seal nägi ta oma silmaga pealt, kuidas tankid tulistasid ning lapsed ja vanurid surid. Kogetu ja nähtu ei jätnud talle teist võimalust, kui asuda võitlema. Nii astuski ta kohalikku kaitseliidu analoogi Teroborona ehk territoriaalkaitse. Kui teised läksid otsima bensiini, siis tema automaati.

Osaliselt okupeeritud Kiievis õppis ta laskma automaadist ja kasutama žgutti. Lennukite ründelendudest kohutavamaks pidas ta kaitsjate automaadituld nende pihta. Kiievi okupatsiooni lõppedes tekkis küsimus, mida edasi teha. Tundes, et jalaväelast temast ei saa, aga droonidega võiks töötada küll, pidas Oksana tähtsaks pidevalt juurde õppida.

Droonikoolis sai ta tuttavaks Aljonaga, kellega koos koolitati hiljem drooni-

instruktoritena välja ligikaudu 500 võitlejat. Praegu töötavad Oksana ja Aljona luurepeavalitsuses. Hoolimata sellest, et tal on praktikas palju lennutunde, on ta pidevalt lisaks juurde õppinud ja uute tehniliste võimalustega tutvunud. Olgu näiteks kasvõi maismaadroonid. „Miks me kasutame sõdimisel droone ja tehnoloogiat? Sest see on palju kordi odavam. Need mitte ainult ei kaitse jalaväelasi, vaid võivad ka sõdida.“

TAHAD VÕITA – ÕPI!

Erinevalt Oksanast Aljona kohe sõja algul relva järele ei haaranud. Ta tunnistab, et oli väga hirmunud ning läks koos lapsega Poola, et oma elu päästa. Seal asus ta vabatahtlikuna töötama sõja jalust põgenevate laste ja eakatega. Näiteks 20 tundi järjest rongijaamades.

Kuid mõne kuu pärast teatas Aljona oma laps, et tahab Ukrainasse tagasi minna, sest on seal sündinud ja see on tema kodumaa. Nii mindigi. Ent tahe abistada jäi. „Sain aru, et automaat minu kätte ei sobi, ja läksin õppima drooniinstruktoriks. Mõne aja pärast sai mulle selgeks, et saan olla veel

kasulikum. Kohe, kui tekkis puhkehetk, kasutasime seda õppimiseks. Meil on Oksanaga üle kümne erineva sertifikaadi. Oskame lennata nii tiibade kui quadro-droonidega,“ rääkis Aljona rohkem kui poolesajale Harju maleva kaitseliitlasele õppeklassis, kuhu kõigi kuulajate mahutamiseks toole juurdegi oli toodud.

Mis puutub vajadusse õppida ja ennast täiendada, siis ilma selleta elus ei püsi ja efektiivne ei ole. On ju olukord rindelõikudes erinev, nagu ka kasutatav tehnika. Nii tulebki igas rindelõigus uuesti õppima hakata. Sõda on progressi mootor, mis tingib tehnoloogia paralleelse arengu. Hiina ja Venemaa arenevad samamoodi. Ukrainal on ülesanne võita nii tehnoloogia arengu võidujooks kui ka terve see sõda.

Mis aga Denissi puutub, siis tema oli valguskunstnik ja tegeles filmivõtetega. Sealt ka oskus droonidega opereerida. „Võtsime kohe oma kaamerad ja hakkasime jäädvustama, mis sissetungi ajal toimub. Jäädvustasime Irpinis toimuvat ja edastasime Mavicdroonidega,“ rääkis Deniss, täpsustades, et toona ei olnud veel kasutusel vastast, tema ründesuundi ja tulejõu positsioone näha võimaldavat Delta süsteemi, mistõttu info jõudis tihtilugu kohale juba vananenult. Ent parem

ikka kui mitte midagi ja nii juhtuski, et kui nad tutvusid tankiluureüksusega Adam, hakati neile edastama vastaste koordinaate.

SILM

PEALE JA TULD

Mainitud situatsiooniselguse ja lahinguvälja juhtimise süsteemi Delta kõrval kasutatakse Ukrainas lahinguoperatsioonide läbiviimiseks taktikalise üksuse lahingujuhtimissüsteemi Kropiva. Mõneti lahti seletatuna kasutatakse Kropivat kaardina ehk geoinfosüsteemina. On ju lennumarsruudi planeerimisel vaja näha, missugune on ala, mis sinna sisse jääb, sest näiteks künkad võivad takistada raadiosidet.

Selleks on Kropival kolm kihti: Google’i kaardi alus, kõrguste kaart ja sõjaväeline ehk topograafiline kaart. Süsteem võimaldab mõõta vahekaugusi ja teekonda sihtmärgini ning mõistagi märkida sihtmärgid. See info läheb võrguühenduse loomise järel juba staapi ning Deltasse. Seejärel on võimalik järgneva ühe kuni viie minuti jooksul sihtmärk hävitada.

Selleks, et lahinguväljast ülevaade saada ning sihtmärgid leida, kasutatakse mitmekihilist õhuluuret. Viie kilomeetri kõrgusel lendavad tiibadega droonid, mille nägemisulatus küündib 70 kilomeetrit rinde taha. Kolme kilomeetri peal on tiibadega brigaaditaseme droonid. Alumisel tasandil Mavic’ud. Need kõik annavad reaalajas pilti edasi ja kolme kihi pealt pannaksegi tornis ehk komandopunktis kokku tervikpilt.

Pataljoni komandöril on staabis 3–5 monitori. Üks näitab ainult seda, mis toimub õhus – raketid, droonid ja kõik muu, mis lendab. Delta süsteemi jaoks on eraldi ekraan, kus ilmuvad ja kaovad sihtmärgid. 2–3 ekraani võivad kasutada videopilti 5–15 droonilt. Samadel ekraanidel võivad olla FPVd ja ka maapealsed droonid. Pataljoni komandör näeb kogu pilti.

KÜSIMUSED JA VASTUSED

Kuidas see info rindel oleva jalaväelaseni jõuab? Tehakse vahet, kas jalaväelane või ründeväelane. Jälgimispunktis viibib korraga kuni viis ründeväelast. Neil on alati kasutusel Starlink. Kui on probleeme, saab punktide vahel

raadiosidega infot jagada. Punktides on ekraanid ja 24/7 pilt ees.

Kus istuvad droonipiloodid? Sõltub droonist. Mavic’u puhul jälgimispunktidest umbes kaks kilomeetrit tagapool. Nulljoonest umbes viis kilomeetrit. Vaatluspunktis võib sõdur istuda 5–30 päeva. Neile visatakse droonidelt varustust. Droonipiloote vahetatakse välja tihedamini, et varusid täiendada ja puhata.

Igas meeskonnas on neli inimest. Töötatakse kolme meeskonnaga karussellina. Üks tuleb tagasi, teine lendab ja nii roteeritakse. Kogu aeg on pilt olemas. Vaateulatus on ca 5–15 kilomeetrit põllul, metsasel pinnal aga oluliselt kitsam.

Sõltub, kelle huvides ekipaažid tegutsevad. Brigaadil ja ka roodul võib olla oma luureüksus. Viimasel võib see laius olla kilomeeter. Brigaadi huvides tegutsedes võib laius olla 20 km.

Lahinguaktiivsusest sõltub samuti. Venelased armastavad kaevikuid kaevata. Selle kõige jälgimine nõuab rohkem ressursse. Külade puhul eriti.

Oluline on raadioelektroonilise sõjapidamise teenistuse dispetšerteenistus. Ukraina kannab suuri droonikaotusi nende elektroonilise võitluse tulemusena. Oksanal ja Aljonal tuleb kogu aeg kokku puutuda mitte ainult vastase, vaid enda võitlejate elektroonilise võitlusega. Näiteks olukorras, kus sõdurid on positsioonidel ilma sideta, võib tagasi lennata oma droon. Lülitatakse sisse REB ehk elektrooniline segaja ning oma droon kukub alla.

Sõdur ei tohiks iseseisvalt nuppu vajutada. Kui venelased tulevad rünnakule, siis kasutavad nad segajate vahelisi pause, et oma droonid välja saata. Lisaks võivad ka omad tulistada oma droone.

Mis ilmaga te ei lenda? Sõltub olukorrast ja sellest, mida komandör ütleb. Kui ütleb, et ilm on hea, siis lennatakse. Mõnikord peab minema lendu ja tõestama, et on udu. Kui rünnatakse positsioone, tõstetakse droon üles iga ilmaga, et pilt saada. Udu ja paksu lumega saab lennata, aga ei näe midagi. Kõva külmaga võivad drooni

tiivad ära külmuda ja see võib viia drooni kaotamiseni.

Oma positsioonidest proovitakse kõrvalt mööda lennata, et pomm kogemata omade peale ei kukuks, kui on aga vaja lennata oma positsioonidest üle, siis tehakse seda hästi kõrgelt. Vastane läheneb aga madalalt. Kui on vaja oma positsioonidest üle lennata madalalt, siis antakse Starlinki või raadioside kaudu teada.

Kui suur on REBi mull? Sõduri REB on 5 W mulliga 25 x 25 m. REB-rühma positsioonidel 20–25 W raadiusega 100 m. Tuleb aru saada, et betoonist blindaažile või tankile saab panna kuni 50 W REBi. See on põhimõtteliselt sama kiirgustase, nagu pistaksid pea mikrolaineahju. Sõltub raadiohorisondist. Kui istud augus, siis ei saa. Ideaalne on 50 m kõrgusel lennata, 200 m on ideaalne, aga kõik kaamerad ei pruugi head pilti anda. Madalalt lennates ei märka selja tagant tulevaid ohte.

Kui pikk on operaatorite koolitus? FPVdroonide puhul 30 päeva. Kaks nädalat simulaatoris ja kaks nädalat maastikul.

Mis suunas droonid arenevad? AI suunas? Optika suunas? Põllud sätendavad, need on valguskaableid täis. Varem oli rullis 10, nüüd on 30 kilomeetrit ja need on kergemad kui vanad 10-kilomeetrised. Valguskaabli nõrkus on see, et kaabel võib katkeda, kui operaator teeb kiireid pöördeid.

Lihtsad vastumeetmed sõdurile? Haavlipüss, kui on kamikaze-droon. Lasta tuleb 50 meetri pealt. Suitsust läheb termodroon ilusti läbi. Võrgud töötavad hästi. Sõltub, kui lähedal on auto. Kui droon lendab võrku, siis see ikkagi plahvatab.

Vaenlasi nimetasid ukrainlased kogu õhtu piidriteks, orkidest polnud juttugi. Mõne asja saab siit õppida igaüks. Võitlema peavad kõik. Sugu, vanus või füüsiline vorm ei ole vabanduseks, alati on võimalik leida endale sobiv roll. Ei tohi uhkeks minna ja tuleb pidevalt ennast arendada, sest ka vaenlane ei seisa paigal, vaid õpib oma vigadest ja proovib koheselt sinu nõrkusi ära kasutada.

Slava Ukrajini! Herojam slava!

KeSKKOnnAHOiDLiKe ÜRiTUSTe KORRALDAmine KAiTSeVALDKOnnAS

Kliimaministeerium avaldas 2025. aasta juulis riikliku juhendi, mis aitab eri valdkondade korraldajatel planeerida ja läbi viia keskkonnahoidlikke üritusi. Juhendi eesmärk on suunata ürituste korraldajaid arvestama keskkonnamõjuga kogu planeerimis- ja elluviimisprotsessi jooksul. See pakub praktilisi soovitusi alates materjalide valikust ja transpordi korraldamisest kuni energiakasutuse, toitlustamise ja jäätmekäitluse korralduseni.

Tekst: KRISTA KUPITS , Kaitseministeeriumi innovatsiooni osakonna kliimapoliitika juht

Kaitseministeeriumi haldusalas on mitmeid tegevusi, kus juhendi põhimõtteid saab rakendada. Alates igapäevasest kontoritööst, seminaridest ja koostöökohtumistest kuni suurte väliõppuste ja rahvusvaheliste ühisoperatsioonideni võib iga tegevus olla keskkonnasõbralikum, kui sellega teadlikult tegeleda.

KESKKONNAHOID ÕPPUSTEL JA VÄLITINGIMUSTES

Juhendit jälgides suudame kindlasti suurima keskkonnahoiu saavutada õppuste jt välitegevuste korralduses. Juhend annab siin mitmeid praktilisi võimalusi negatiivse keskkonnamõju vähendamiseks.

Materjale valides saab eelistada korduskasutust ja monomaterjale (nt vineerist viidad, taaskasutatavad käepaelad, kaelakaardid), samuti planeerida, et kogu kasutatud inventar kogutakse hiljem kokku ning talletatakse tulevaste ürituste tarbeks. Vältida tuleks ühekordselt kasutatavaid nimesilte, bännerid ja plakatid tuleks teha ilma kuupäevata ning vastupidavast materjalist.

Transpordi vallas tasub samuti eelistada juba olemasolevaid võimalusi, minimeerida pikki veoteekondi, planeerida ühissõite. Kui võimalik, tuleks väliõppuse korraldamisel arvestada ühistranspordiga, näiteks planeerida ajakava vastavusse kohalike bussi- ja rongiliinide väljumistega või organiseerida osalejatele ühine transpordilahendus.

Toitlustuses on realistlik alustada sellest, et menüü sisaldab täistaimseid ja mahedaid valikuid, kraanivesi on kättesaadav ning nõud on korduskasutatavad. Erilist tähelepanu tuleb pöörata toiduraiskamise ennetamisele. Kui midagi jääb üle, saab pakkuda toitu koju kaasa võtmiseks vabatahtlikele ja osalejatele, samuti võib varakult kokku leppida Toidupanga või kohaliku toidujagamise pakkujaga, et ülejääk jõuaks nendeni, kel sellest rõõmu on. Osalejatele tuleks aegsasti kommunikeerida, seda juba näiteks registreerumisvormil või infokirjas, et nad võtaksid üritusele kaasa oma korduskasutatavad nõud ja joogipudeli, et vähendada ühekordsete nõude kasutust ja lihtsustada toitlustuse korraldust.

kastid kättesaadavad kogu alal ning vajadusel võib kaasata rohesaadikuid, kes nõustavad kohapeal.

KONTORIELU JA SISETEGEVUSTE

KORRALDUS

Kaitseministeeriumi haldusala kontorid saavad keskkonnahoidlikkust edendada mitmel moel. Korduskasutatavate kontoritarvete eelistamine, paberi- ja energiasäästlikkus, töötajate teadlikkuse tõstmine, roheline hankepraktika ja külalistele ligipääsetava, digitaalselt levitatava info kasutamine on vaid mõned näited. Mitmel Kaitseministeeriumi kontoril on olemas rohelise kontori sertifikaat ja järgitakse selle nõudeid. Külastustel ja koosolekutel pakutavad suupisted võiksid eelistatult põhineda taimsel, kohalikul ja mahedal toorainel, jookide serveerimisel saab pakkuda kraanivett kannus, mitte plastpudelites.

Kui üritus korraldatakse väljaspool haldusala hooneid, siis tuleks ruumide valikul eelistada neid, mis kasutavad taastuvenergiat, on energiatõhusad ning võimaldavad ligipääsu ühistranspordiga. Ka igapäevase logistika, teenistussõitude ja lähetuste planeerimisel puhul tuleks eelistada väiksema keskkonnamõjuga lahendusi: kasutada võimalusel ühistransporti, liikuda koos kolleegidega ning eelistada jalgsi või jalgrattaga liikumist, kui vahemaad seda võimaldavad.

JUHEND AITAB

Kliimaministeeriumi juhend on universaalne töövahend, mida saab kohandada ka kaitsevaldkonna vajadustele. Eesmärk ei ole täius, vaid teadlik areng: iga keskkonnahoidlik tegevus, olgu see väike või suur, aitab kaasa riigikaitse jätkusuutlikkusele. Ressursside mõistlik ja läbimõeldud kasutamine aitab lisaks keskkonnahoiule vähendada jooksvaid kulusid ning tuua ka eelarvesse kokkuhoidu – eriti kui kasutada neid vahendeid, silte ja tarvikuid, mis on juba olemas, mitte toota ja osta igaks ürituseks uusi.

Ka jäätmekäitlus vajab planeerimist: liigiti kogumine peab olema lihtsasti teostatav, selgelt märgistatud prügi-

Kui loome harjumused juba rahuajal, oleme paremini valmis ka kriisideks, kus ressursside täpne ja teadlik kasutus on eriti olulised. Seega tasub roheline mõtteviis tuua juba praegu osaks kaitsevaldkonna igapäevasest juhtimisest ja planeerimisest. Juhend on sobilik tööriist, et oma tegevusi planeerida või ammutada ideid, kuidas oma sündmus keskkonnasõbralikumalt läbi viia.

Eesti on paha!

eeSTi VenemAA meeDiA

mOOnUTATUD PeeGLiS:

KUiDAS jA miLLeKS KUjUnDATAKSe

RiiGi neGATiiVSeT mAineT

2025. aasta aprillis Eesti välisministeeriumi tellimusel korraldatud sotsiaaluuringufirma Turu-uuringute AS küsitluse tulemused näitasid, et riigi elanike vaated riigi välispoliitikale sõltuvad märgatavalt rahvusest: eestlased ja venelased hindavad aktuaalseid sündmusi erinevalt.

Tekst: ANDREI KUZITŠKIN , meediaekspert

Kõige teravamad erinevused ilmnevad küsimustes, mis puudutavad Venemaa sõda Ukraina vastu: 74% eestlastest leiab, et Ukraina ei peaks Venemaale järeleandmisi tegema, samas kui venelaste seas jagab seda arvamust vaid 19% küsitletutest. Eesti vägede saatmist rahuvalvajateks Ukrainasse toetab 57% eestlastest ja vaid 11% venelastest, samal ajal on 68% venelastest Eesti vägede saatmise vastu. 75% eestlastest pooldab Ukraina ühinemist NATOga, 71% venelastest seda ideed ei poolda. Need ja muud andmed näitavad, et eestlased ja venelased elavad Eestis paralleelsetes infomaailmades. Venelased on hoolimata Venemaa meedia tegevuse piiramisest Eestis endiselt tugeva Venemaa propaganda mõju all ja Kremli narratiivid kujundavad nende maailmavaadet. Moskva eesmärk on külvata vene keelt kõnelevate Eesti elanike seas umbusku ja viha oma elukohariigi vastu. Peamine vahend selle eesmärgi saavutamiseks on Venemaa massimeedia.

Viimastel aastatel on Eesti üha sagedamini saanud Venemaa meedias terava kriitika ja desinformatsiooni objektiks.

Kremli-meelsete telekanalite, ajalehtede ja Telegrami kanalite retoorikas kujutatakse meie riiki kui „russofoobset riiki“, „Lääne marionetti“ ja „Venemaa julgeolekuohtu“. Sellise teabe esitamine ei ole juhuslik – see on osa süstemaatilisest kampaaniast, mille eesmärk on luua Eestist venekeelse auditooriumi seas negatiivne kuvand nii Venemaal kui ka välismaal.

MEHHANISMID JA NARRATIIVID Venemaa meedia kasutab aktiivselt propagandavahendeid, asendades objektiivse analüüsi emotsionaalselt laetud teesidega ja manipuleerides faktidega. Eestit kujutatakse riigina, kus „rõhutakse venelasi“, kus väidetavalt „keelatakse vene keel“, „hävitatakse monumente“ ja „kirjutatakse ümber Teise maailmasõja ajalugu“. Erilist tähelepanu pööratakse kodakondsuse ja keelepoliitika küsimustele. Iga sammu Eesti identiteedi tugevdamise suunas tõlgendatakse vaenuliku aktina. Seaduse „Kirikute ja koguduste kohta“ vastuvõtmist esitatakse kui katset hävitada vene õigeusu kirik Eestis.

Nii nimetati Esimese kanali saates „Aeg näitab“ (eetris 10. mail 2023) Ees-

tit „etniliselt vaenulikuks riigiks, kus venelastel ei anta hingata“. Telekanalis Rossija-1 väitis kommentaator Andrei Medvedev, et „Eestis toimub Suure Isamaasõja ja vene vabastajate mälestuse puhastamine“ (saade „Nädala uudised”, mai 2023).

Venemaa propaganda rõhutab pidevalt Eesti ajaloolist ebakindlust ja eitab Eesti riigi subjektsust. Näiteks rääkis tuntud propagandist Vladimir Solovjov juba 2023. aasta aprillis oma saates „Õhtu Vladimir Solovjoviga“ telekanalil Rossija-1 palju halba Eesti, Läti ja Leedu kohta pärast Venemaa plaanide avalikustamist tugevdada oma mõju Balti riikides. Solovjovi arvates pole neid kolme riiki kunagi olemas olnud. „Mis Eesti? Sellist riiki pole kunagi olnud. Tänu meile nimetavad nad end riikideks,“ ütles Vladimir Solovjov.

Pidevalt naeruvääristatakse Eesti armee ja riigi kaitsevõimet. Nii kommenteeris Venemaa välisministeeriumi pressiesindaja Maria Zahharova 2025. aasta aprillis Eesti otsust rajada Narva sõjaväebaas. „Eesti kavatseb rajada Narvas Venemaa piiri äärde sõjaväebaasi, kuhu

paigutatakse umbes 200–250 sõjaväelast. Otsus on nii võimas, et tahaks kuulda vastust üheleainsale küsimusele: „miks?“,“ kirjutas Zahharova kanalis Telegram. Ta irvitas, et selline avaldus tehti selleks, et maailm teaks, et Eestil on kindralstaap. Kommentaari avaldas Kremli infoportaal Ura.ru pealkirja all „Maria Zahharova naeris Eesti armee üle“.

Z-aktivistide hallatav ja Euroopa Liidus keelustatud telekanal Tsargrad TV teatas 2025. aasta mais: „Eesti valitsus, püüdes hirmutada oma riigi elanikke, otsustas kontrollida hädaolukorra teavitussüsteemi töökorrasolekut. Kell 14.00 pidi kogu Eestis kostma sireen, kuid see ebaõnnestus. Teavitussüsteemi töökorras olek osutus puudulikuks. Riigi päästeteenistus teatas, et ainult kaks kolmandikku sireenidest töötasid õigel ajal, mõnes linnas ei töötanud need üldse.“

Venemaa meedia toob näiteid LGBTkogukondade domineerimisest Euroopa riikides, rõhutades Venemaa erilisust moraalse lagunemise ja lääne allakäigu vastase võitlejana. Ka Eestit süüdistati laste soovahetuse soodustamises. Seda teatas 18. juunil 2025 Peterburis toimunud rahvusvahelisel majandusfoorumil Venemaa presidendi volitatud esindaja Kesk-Föderaalringkonnas Igor Šegolev. Seetõttu on Eesti ja mõnede teiste Euroopa riikide kodanikel keelatud Venemaalt lapsi lapsendada.

Eespool nimetatud narratiivid on pikka aega olnud Venemaa ettekäändeks sekkuda poliitiliste ja diplomaatiliste vahenditega Eesti siseasjadesse. Ukraina sõda on põhjustanud ähvardusi kasutada Eesti suhtes sõjalist jõudu.

ÄHVARDUSED JA JÕU KASUTAMISE RETOORIKA

Juba 2022. aasta jaanuaris, kui pinged NATO riikidega, kes tõsiselt kartsid jõulist lahendust „Ukraina küsimusele“, teravnesid, teatas Venemaa Riigiduuma aseesimees Pjotr Tolstoi, et Venemaa tuleb taastada Venemaa impeeriumi piirides. Tolstoi avaldas veendumust, et kui Venemaaga ühinevad mitmed varem impeeriumi koosseisu kuulunud riigid, siis Leedu, Läti, Eesti ja Soome „roomavad ise kohale“, mõistes „oma olukorra tühisust“. Seda

avaldust levitasid Venemaa meediakanalid laialdaselt.

Pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 24. veebruaril 2002 muutus Venemaa meedia retoorika Eesti suhtes, kes oli selgelt asunud Ukraina rahva kaitsele, veelgi agressiivsemaks. Eraldi rõhutatakse Eesti osalemist Ukraina toetamises. Eesti sõjalist abi, poliitilisi avaldusi ja osalemist sanktsioonides esitatakse kui tõendit „vaenulikkusest“ Venemaa suhtes. Nii ütles Dmitri Kisseljov 7. jaanuaril 2024 saates „Vesti nedeli“: „Eesti on väike, aga mürgine. Ta viib innukalt laskemoona ja rakette Kiievi kaevikutesse.“

Eesti suunas on korduvalt esitatud otseseid ähvardusi. Näiteks ütles Venemaa Riigiduuma saadik Aleksei Žuravljov telekanali Rossija-1 saates „60 minutit“ (juuni 2022): „Kui Eesti jätkab provokatsioone, on meil õigus anda ennetav löök.“ Telegrami kanalis „Sõjaline vaatleja“ avaldati 2023. aasta novembris kaart, millel olid märgitud Venemaa vägede liikumisteed läbi Balti riikide territooriumi hüpoteetilise konflikti korral NATOga. Venemaa kaitseministeeriumile lähedal seisvad sõjalised eksperdid arutasid lööke logistilise infrastruktuuri vastu, sealhulgas Muuga sadama ja Tallinna terminalide vastu. Sarnaseid stsenaariume käsitlevad artiklid avaldati veebisaitidel Tsargrad TV ja Voennoe Obozrenie (jaanuar–märts 2024).

EESMÄRK – LUUA VAENLASE

KUVAND

Sellisel lähenemisel on selge eesmärk: juhtida Venemaa avalikkuse tähelepanu siseprobleemidelt kõrvale ja mobiliseerida see välise vaenlase kuvandi ümber. Eesti kui NATO ja ELi liige on selleks sobiv objekt. Väike, iseseisev, edukas riik kindla poliitilise seisukohaga on kontrastiks narratiivile „sõbralikust vene maailmast“.

See trend on eriti tugevnenud seoses konfliktidega Venemaa diversioonide ümber Läänemerel ja Venemaa varilaevastiku tankerite kinnipidamisega. 14. aprillil 2025 jõustusid Eestis muudatused, mis lubavad mereväel kasutada jõudu välisriikide laevade suhtes, kui need kujutavad ohtu vabariigi strateegiliselt olulistele objektidele, sealhulgas sadamatele ja kriitilisele infrastruktuurile. See Eesti võimude

otsus kasutada kahtlaste kaubalaevade vastu jõudu on „jube“, ütles Venemaa merekolleegiumi esimees, presidendi abi ja FSB endine direktor Nikolai Patrušev. Ta märkis, et Tallinn ise ei suuda seda otsust ellu viia, mis tähendab, et „eestlaste taga on keegi“. Narratiiv, et Eesti on tegelikult ameeriklaste kontrolli all, on Venemaal väga populaarne. Venemaa välisministeeriumi pressiesindaja Maria Zahharova kommenteeris samuti olukorda Baltikumis ja ütles: „Kui meetmed on suunatud Venemaa laevade vastu, reageerib meie riik proportsionaalselt riskidele ja ohtudele, mis tulenevad Eestist kui NATO liikmesriigist.“

„Eesti on võtnud endale Euroopa julge poliitilise avangardi rolli: selle poliitikute suust tulevad Euroopa Liidu kõige propagandistlikumad ettepanekud,“ kommenteeris politoloog Sergei Markelov 17. juunil 2025. Gazeta.ru tsiteeris Eesti välisministri Margus Tsahkna sõnu, et Tallinn on valmis rünnaku korral „tooma sõja Venemaale“. Markelovi arvates on Balti riigid Euroopa Liidule vajalikud, et anda teatud tüüpi poliitiline signaal, „mida keegi ELis enam andma ei nõustu, et mitte kaotada nägu“. Eesti on nõus mängima „Venemaa peale haukuva“ riigi rolli, sest ta „sõltub tegelikult täielikult Brüsseli toetustest“, selgitas politoloog.

Eestist vaenlase loomisega tugevdavad Venemaa meediakanalid kontrolli sisemise diskursuse üle ja legitimeerivad agressiivse välispoliitika. See loob pingelise ja ohtliku õhkkonna, kus kõik Kremli tegevused võetakse vastu kui „kaitsvad“.

MIDA TEHA?

Sellise kampaania vastu võitlemine on võimalik teabe, avatuse ja rahvusvahelise solidaarsuse kaudu. Eesti peaks järjekindlalt levitama oma seisukohti, toetama venekeelset sõltumatut meediat ja looma riigisiseselt usaldust. Oluline on, et vene kogukonnad välismaal säilitaksid juurdepääsu objektiivsele teabele.

Maailm ei tohiks vaadata Eestit läbi Venemaa propaganda silmade. Me oleme demokraatlik, avatud ja vaba riik. Meie ülesanne on seista vastu neile, kes püüavad seda pilti moonutada. Võltspeeglite kuningriik tuleb hävitada.

SePTemBRiS SÜnniVAD

POOLiKUD jA

eBATäPSeD AjALOOD

Senise ajalookirjutuse üks suuremaid paradokse seisneb selles, et kirjapandu ja üldise teadmise kohaselt algas teine maailmasõda 1. septembril 1939 Hitleri Saksamaa kallaletungiga Poolale. Vaid harva leiab lisamist, et tegemist oli siiski Hitleri ja Nõukogude Liidu liidri Stalini ühisotsusega likvideerida Poola riik ja et Poolale tungis kallale ka NSV Liit.

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

Seda alles 17. septembril, kui Kremlis oldi kindlad, et Jaapaniga sõlmitud relvarahu Mongoolias peab. Nagu teada, peeti 22. septembril 1939

Võiduparaadiks valmistumine Pekingis

Brest-Litovskis isegi kahe armee ühist võiduparaadi. Kuna kahe suure kaabaka teed läksid peatselt risti ning Stalini päästis koostööpakkumine Churchillilt ja seejärel ka Rooseveltilt, läks järgnev ajaloo kirjapanek lihtsalt – Hitleri agressioon sai kirja, Stalini oma mitte. Pealegi vahetas „hilinenud kaasagressor“ varsti poolt ja ajalugu on võitjate kirjutada. Nii sündiski ühe alustajaga teise maailmasõja ajalugu.

Mõrad tänaseks 80 aastat jutlustatud versioonis tulid esiplaanile alles siis, kui algas külma sõja aegsest Nõukogude armee kontrollist vabanenud Ida-Euroopa ühinemine Euroopa Liidu ja NATOga.

SUURTEGIJATEL JUHTUB 2025. aastal sai selgeks, et ajaloo uuskirjutus seisab ees ka Aasias sõjatandriks olnud aladel.

Omamoodi märguandeks sellest on ennekõike Kremli tänase peremehe Putini enda ootamatu agarus kuulutada agressoriteks kõiki teisi, kuid mitte kunagi Venemaad.

Mis teha – teise maailmasõja algusega on see ju pikalt õnnestunud. Hitleriga kokkulepitud Stalini kallaleminekut Soomele novembris 1939 varjutati aastaid nn Terijoki valitsuse tegevusega – taktika, mida Kreml oli kuu varem kasutanud Lääne-Valgevene ja Lääne-Ukraina hõivamiseks: väed sisse, siis kiirelt kokku sobilik esinduskogu, kes n-ö kohalikuna taotleb liitumist NSV Liiduga. Kuniks Soome jäi Moskva kontrolli alla, välditi Talvesõjast rääkimisel Venemaa nimetamist agressoriks.

Sama taktika – väed sisse, valimised ja liitumispalve – leidis rakendust ka 1940. aastal Eestis, Lätis ja Leedus ning just sellest sündis USA aseriigisekretäri Sumner Wellesi deklaratsiooni kuulus vastulause: „Ameerika Ühendriikide rahvas on vastu röövtegevusele olenemata sellest, kas seda viiakse ellu jõudu kasutades või jõuga ähvardades.“ Paraku jäi see põhimõte kauaks vaid sõnadeks paberil.

Nõukogude impeeriumi lagunemise eel tühistas Moskva kurikuulsa Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolli, ent vajadus muuta kehtivat ajaloo narratiivi jäi lisamata. Pole siis ime, et impeeriumi taastamisele asunud president Putin sai kasutusele võtta vanad

trikid. Siiski – esmalt (2006) tasus ta USAle lend-lease’i võlad ja klaaris ära isegi tsaarivõimu rahaasjad (2017). Nii sai suuresti tagatud seis, kus Lääne suurriikide juhid vaatasid vassimistele üksnes läbi sõrmede, sest ... suurtegijal ju ikka juhtub!

VALE VAOB

Paraku on just nii läinud ja korduvalt. Lihtsaim näide on Venemaa kallaleminek Ukrainale veebruaris 2014, milles Putini jutu kohaselt oli peasündmuseks Ukraina Ülemraadas 22. veebruaril 2014 hääletamise teel toimunud võimuvahetus, mida Kreml kutsub põhiseadusevastaseks riigipöördeks. Samas kannavad kümned tuhanded Vene sõjaväelased ja „rohelised mehikesed“ tänagi medaleid „Za osvoboždenije

Krõma 20.02.–18.03.2014“, mis kinnitab kõigile teadaolnud sündmusi Krimmis ja Ida-Ukrainas kaks päeva enne hääletamist. Ajalugu teinud otsuse poolt hääletas 329 Ülemraada liiget, ent leidus üks Bundestagi kommunistist liige, kes kuulutas, et põhiseaduse järgi pidanuks neid olema 337 (440st). Tees, mille Kreml kiirelt käibele võttis, et ühtaegu maha vaikida teist fakti, et samal päeval, 22. veebruaril, viibis sadakond Ülemraada liiget hoopis Harkivis, kus olid koos Ukraina kõigi tasandite Moskva-meelsed saadikud (kohal olid

Venemaa president Vladimir

Putin, Hiina peasekretär

Xi Jinping, Põhja-Korea peasekretär Kim Jong Un ja Pakistani peaminister

Shehbaz Sharif võiduparaadil

Pekingis

ka Venemaa Riigiduuma saadikud ja kubernerid) ja lubasid võimu riigis enda kätte võtta. Harkivist startinud mehed võtsidki järgmisel päeval jõuga üle Sevastopoli linnavalitsuse ja seejärel ka Krimmi parlamendi.

Lootkem, et nüüd saab nende valede levitamine ümber, sest Euroopa Nõukogu juht Ursula von der Leyen kuulutas 31. augustil, et Putin on alustanud neli sõda: Tšetšeenias, Gruusias, Krimmis ja Ukrainas. Vastuväiteid ei kõla, aga ka kordamist veel mitte!?

Põhjustele, miks mainit valetamisi USA ja Euroopa pealinnades siiani seediti, sai juba viidatud. Mõistagi oli loogiline oodata, et Venemaa ladvikus võiksid peale jääda pigem demokraatlikult meelestatud tegelased. Neid ju oli –2000–2004 Putini kõrval peaministriks olnud Mihhail Kasjanov tegutseb täna välismaal ja opositsioon oli tänavail Moskvas aastani 2013 –, ent sealtpeale on kehtinud ühemehediktatuur, mis tugevnes ja süvenes paljuski tänu Kremli ühisärile Lääne ladvikuga. Kurb tõdemus, ent nii see oli.

Seejuures ei tahetud märgata, et käis ühiskonna kiire militariseerimine propagandistlike kolmaastakutega

(2003–2004, 2008–2010, 2013–2015, 2018–2020, 2023–2025), märkimaks Venemaa (NSV Liidu) võitu Saksamaa üle Suures isamaasõjas. Need kolmaastakud kulmineerusid ümmarguse aasta võiduparaadiga Moskvas Punasel väljakul, kuhu kutsuti ka väliskülalisi. Mindigi ja Lääne liidrid olid Punasel väljakul isegi 2010. aastal ehk siis pärast Vene-Gruusia sõda, et jälgida lahinguväljalt tulnud sõjardite marssimist.

KODUSÕDA MODUSÕDA

Sõja vallandumisega Ukrainas olukord muutus, milles oli oma osa separatistide võiduparaadil Donetskis 24. augustil 2014 ehk Ukraina iseseisvuspäeval. Ürituse võikaimaks leheküljeks sai vangilangenud Ukraina sõdurite sundmarss läbi neid fašistideks ja natsideks sõimava massi. Arusaadavalt võeti malli 60 000 Wehrmachti mehe sundmarsist Moskvas 17. juulil 1944, seega Ida-Ukrainas sõja tulemusena ametisse pandud seltskond avas end ja peremeest piisavalt.

ja Serbia sõjamehed, tribüünidel olid Xi Jinping, Raul Castro, India, Venezuela, Egiptuse presidendid jt kolmanda maailma esindajad.

Xi oli Moskvas uuesti kohal ka 2020. aasta suvel peetud võiduparaadil. Enne seda ehk 1. oktoobril 2019 oli aga Hiinas sõjaparaadiga (neid korraldati 10 aasta tagant) tähistatud sealse kompartei kodusõjas võimule tuleku 70. aastapäeva ja Putin oli 24. aprillil 2020 muutnud Jaapani üle 1945. aastal saavutatud võidu tähistamise kuupäeva 2. septembri asemel 3. septembriks. Oluline poliitiline muutus, sest Jaapan kapituleerus 2. septembril 1945 USA väejuhatusele, vastav tseremoonia toimus USA sõjalaeva pardal ja USA kuulutas selle võidupäevaks Jaapani üle. Mandril aga tekkis paras kaos – Jaapaniga sõdijaid jagus ning alistuti erinevatel aegadel ja kohtades. Suurim osa Jaapani vägedest Hiinas alistus toona võimul olnud Guomindangi valitsusele 3. septembril 1945 ja see tseremoonia leidis aset Chongqingi linnas Kesk-Hiinas.

Nüüd loobus enamik seni Punase väljaku tribüünidel istunuist 9. mai üritusest. Kreml aga leidis väljapääsu – SRÜ riikide väeosade kõrval marssisid 2015. aastal väljakul ka Hiina, India

Putin avas oma kuupäeva muutmise peamõtte alles pärast suure sõja algust Ukrainas – 3. septembril 2023 tähistati Južno-Sahhalinskis Jaapani

üle saavutatud võidu 78.(!) aastapäeva ja seda Venemaa Julgeolekunõukogu aseesimehe Dmitri Medvedevi osavõtul. Sealtpeale läkski käiku projekt korraldada 2025. aastal omamoodi ühtse protsessina teise maailmasõja lõppu tähistavad paraadid 9. mail Moskvas ja 3. septembril Pekingis. Arvata on, et algatus oli pigem Putini kui Xi Jinpingi oma, kuid mõlemad said suurepäraselt aru, et tegu on suurejoonelise vastandumisega nii kollektiivsele Läänele kui USAle.

INDIA AJAB OMA

Sobivale lainele sattudes kasvas ka isu ja hakati panustama sellele, et Pekingis toimuval paraadil oleks kohal kolmaski Aasia gigant – India. Sellest ka Venemaa välisministri Lavrovi Moskva võiduparaadi järgsed õhkamised sellest, et taaskäivituks Putini, Xi Jinpingi ja India peaministri Modi kolmikkohtumine.

Tegu on Venemaa välispoliitika kinnisideega aastast 1996, mida suudeti ka realiseerida aastail 2018–2019, ent siis tegi Modi täispöörde ja tema osalus tippkohtumistel, kus Putin ja Xi samuti kohal, on alati välja kukkunud nii, et kolmekesi nõupidamiseks pole aega. Sama juhtus ka Pekingi võidu-

paraadile eelnenud Shanghai Koostööorganisatsiooni kohtumisel Tianjinis –hetkeks oldi koos, suruti kätt, vahetati repliike ja see oli kõik. Pekingisse Modi ei läinud. Tianjinis toimus ka naljakalt mõjunud Modi-Putini tunnipikkune jutuajamine viimase autos, millele on lihtne selgitus – nii oli tagatud öeldu jäämine omavaheliseks saladuseks. Mis teha, kui luuramine on üleüldine!

Modi seitsmeaastase pausi järel Hiinasse mineku puänt on muus. Peaürituseks oli ju Jaapani üle saavutatud võidu tähistamine. Modi, kes koos USA, Austraalia ja Jaapani juhtidega kuulub nn nelikjulgeolekudialoogi, saabus aga Hiinasse Jaapanist ja Jaapani antud 70miljardilise krediidiga. Eelnevalt oli USA president Trump karistanud Indiat Venemaa nafta ostmise eest topelttollide kehtestamisega, ent – Tokyo aitas välja! Nii on Pekingi septembrikuu paraadi suurim sõnum maailmale see, et on küll olemas kolmikuna tegutsevad Putin, Xi Jinping ja Põhja-Korea diktaator Kim Jong Un, ent pole kokkumängivat kolmikut Putin, Xi ja Modi – viimane toimetab teistest kahest eraldi.

Nagu märgitud, võttis Xi vastu Putini pakkumise ja korraldas võiduparaadi oktoobri asemel 3. septembril.

Meeste lähenemine ajaloole ja sõjasündmuste, sealhulgas vastaste mälestamisele on aga erinev. See on kirjas veel 8. mail 2025 Moskvas tehtud ühisdeklaratsioonis, kus on öeldud: „Venemaa pool soovib teises maailmasõjas sakslaste ja nende käsilaste poolt toimepandud kuritegude ümberkvalifitseerimist genotsiidiks“, järgmine lõik aga ütleb: „Pooled (s.t nii Venemaa kui ka Hiina – T. A.) eeldavad, et ametlik Tokyo teeb järeldused ebainimlikest lehekülgedest oma ajaloos, on ettevaatlik sõnades ja tegudes Yasukuni templi jmt külastamise korral ning loobub militarismist.“

Lisagem sedagi, et Pekingi paraadi külaliste tribüünil oli Jaapani peaminister (2009–2010) Yukio Hatoyama, kelle ajal algas kahe riigi suhetes pööre paremusele, samuti tänased Guomindangi tegelased, poliitikud Taiwani saarelt jne. Ilmselt on võimatu ette kujutada, et midagi säärast võiks sündida Venemaal või nende vägede poolt praegu okupeeritud Ukrainas. Ehk siis – seekordse septembri sõnum maailmale on: Peking pole maailma keskpunkt ja seal kohe kindlasti ei mõelda nii nagu Kremlis.

TULeViKUTeHnOLOOGiA jUBA TänA eeSTi OmA

VeSiniKUGeneRAATOR

Bensiini- ja diiselgeneraatorite kõrval astuvad meie sõjalises riigikaitses oma esimesi samme Eesti idufirma PowerUP Energy Technologies arendatavad vesinikugeneraatorid, mida on nüüdseks katsetatud nii Kaitseväes ja Kaitseliidus kui ka Prantsuse relvajõududes.

Tekst: LY MÄEMURD , vabatahtlik autor

Eestis toodetud vesinik aitab kaasa energiajulgeolekule, vähendades sõltuvust fossiilsetest kütustest, mille hankimine võib kriisiolukorras osutada keeruliseks. Allpool räägime vesinikugeneraatori plussidest. Ja ka miinustest.

Võrreldes samaväärse bensiinigeneraatoriga on vesinikugeneraator kaasas kandmiseks kergem, aga mõõtudelt veidi suurem, sest ruumi vajavad nii kütuseelement kui seda jahutav ventilaator. Kuna ventilaator on ainus liikuv osa, siis joonistuvad siit välja esimesed plussid: juba kaugelt vastase kõrvu hakkava müra asemel kuuleb töötava generaatori lähedal olija vaid ventilaatori suhinat, mille tugevus 400 kW seadme puhul on kuni 45 dB, jäädes alla näiteks normaalsel häälel peetud vestlusele. „Samuti väheneb võimalus ajada õppuse ajal närvi kohalikke elanikke, kelle lähedal on üksus sunnitud oma generaatorit kasutama,“ rääkis kaitseliitlane Erko, kes kasutas generaatorit õppustel.

Telkmantliga kaetud vesinikugeneraator on termopildis praktiliselt märkamatu, erinevalt bensiinigeneraatorist on selle soojusjälg üsna väike, peaaegu olematu. Tänapäeva droonisõjas teeb see üksuse märksa raskemini leitavaks

ja suurendab võimalusi ellu jääda. Puuduvad ka heitgaasid, sest vesiniku jääkproduktideks on vaid soojus ja veeaur, mis tähendab, et generaatori saab paigaldada siseruumi. Õppustel on sõjaväelased ilmselt esimest korda töötava generaatori kõrval maganud. Kui panna igasse telki eraldi generaator, jääb ära ka kaabeldamine ja väheneb risk kaotada korraga kogu elektrivarustus. Praegu töötab esimene generaator ka Ukraina droonivõitlejate juures ja aeg näitab, kui palju erineb rindelt saadud tagasiside rahuoludes katsetamise tulemustest.

Nagu öeldud, saab vesinikugeneraatorile kütust toota kohapeal, selleks on vaja elektrolüüsiseadet, vett ja roheliseks tootmiseks tuult või päikest. Just Kaitseväe vajadustele mõeldes on arendajal käimas projekt treilerile paigaldatava seadme väljatöötamiseks, selle saab tulevikus tootma panna kui mitte just otse metsa, siis üksustele võimalikult lähedasse asukohta.

Luurerahvale saab välja tuua tõsiasja, et vesinik ei levita haisu, samal ajal kui ümber läinud kanistrist saabastele voolanud bensiin võib rekke juba eos tuksi keerata. Luurajate tarvis on arenduses seljakotiformaadis generaator, mille võimsus on küll väiksem, aga

pisiseadmete laadimiseks piisav. Selle toote vastupidavust, eriti kuumakraadidele, pannakse hetkel proovile Marokos.

Kui mõelda vesiniku talletamisele väga kõrge rõhu all olevas balloonis, siis kindlasti ei saa väita, et see oleks kuidagi ohutum kui bensiinikanistri kaasas kandmine. Või ohtlikum. Ohtlikuks teeb vesinikuballooni just selle sees olev 300baarine rõhk, mis võib viga saanud ballooni muuta kontrollimatult lendavaks raketiks, samal ajal on seda plahvatama panna praktiliselt võimatu, sest siin panevad kehtivad füüsika- ja keemiaseadused oma käe ette. Tehtud lasketest näitas, et balloonis olev vesinik, mis on õhust 14 korda kergem gaas, väljus mahutisse tekkinud august sellise kiirusega, et plahvatuse teisel kohustuslikul osapoolel, hapnikul, polnud võimalustki samal ajal sisse pääseda.

Lisatarvikud? Jah, mõnda läheb aegajalt tarvis. Inverterit näiteks, kui on vaja vesinikugeneraatorist saada vahelduvvoolu, sest vaikimisi tuleb sealt välja alalisvool kasutajale sobiva pingega 12 või 24 volti. Inverteri või akupangaga ühendamiseks on generaatoril USB-port, traditsioonilise pistiku ühendamise võimalust sellel generaatoril ei ole.

NATO energiajulgeolekukeskuse jaoks läbi viidud testis kasutas Prantsuse armee lahendust, kus nad ühendasid vesinikugeneraatori akudega ja näiteks droonimeeskonna vaates on see loogiline: kui kasutajal on 1 kW akupank ja selle laadimiseks 400 W generaator, siis pikema aja jooksul suudab generaator akupanga kenasti ära toita, sest sellel ei ole kogu aeg maksimumtarve järel ning raadiojaama või drooni akude laadimisest vabal ajal saab pank ise laadida. Ka saab akut kasutada nn nõudlusteravike lihvimiseks ehk suuremate hetkeliste võimsuste saavutamiseks olukordades, kus mõni seade seda käivitumiseks vajab.

Kõik, mis töötab, see kulub ja tahab hooldust. Ka siin on vesinikugeneraatoril sisepõlemismootori ees eeliseid. Esiteks kütus, mis pikemalt seistes ei „hapne“. Puudub vajadus umbes kaks korda aastas õli ja õlifiltreid vahetada, aga kui generaator on mõnda aega seisnud, on soovituslik seda paar korda aastas käivitada, et kütuseelement päris ära ei kuivaks. Peamine, millele hoolduses keskenduda, on generaatori ventilatsiooniseadme õhufiltrid – tavatingimustes on nende kontrollimine soovituslik üks kord aastas, väga tolmuses keskkonnas vajavad filtrid tähelepanu siiski sagedamini. Kord kahe aasta jooksul soovitatakse kontrollida ka sisemiste klappide avanemist ja need vajadusel välja vahetada, metsatingimustes võiks sedagi teha mõnevõrra tihemini.

Vesinikugeneraatori miinuste loetelu algabki miinustest ehk kui need langevad enam kui viis kraadi alla nulli Celsiuse skaalal, siis tootja ei soovita generaatorit õuetingimustes enam käivitada, sest jää võib kütuseelementi lõhkuda. Lisaks mõjutab külm seadme töö efektiivsust. Skaala teise otsa jäävad ekstreemsed temperatuurid, mis hakkavad omakorda kimbutama jahutusseadet ja tekib ülekuumenemise oht. Mõlema suuna lahendused on töös.

Miinuspoolele jääb aastal 2025 ka vesinikugeneraatori maksumus, mida samaväärse bensiinigeneraatoriga võrreldes võib hinnasildile julgelt ühe nulli juurde lisada. Lisaks kõrgtehnoloogia elementidele mõjutab täna hinda ka tootmise algfaas, kus seadmed valmivad väiketootmises Eestis.

KAiTSeLiiDU UUeD TÖÖLOOmAD:

SCAniA G 360

Suve hakul Kaitseliidule üle antud kraanaga madelautod Scania G 360 on jõudnud end malevates juba tublisti tõestada, põhiliselt logistilistes ülesannetes. Vedada saab selle masinaga põhimõtteliselt kõike, mida lahinguüksusel vaja: kuivtoidupakke, laskemoona, pioneerivahendeid või mistahes muud kaupa.

Tekst: seersant HENDRIK EHASTU , Pärnumaa maleva tehnik

Pärnumaa malevas oleme esimestele masinaoperaatoritele tüübikoolitused ära teinud ning veokeid juba ka erineval otstarbel kasutanud. Kuna väljaõpet on esialgu olnud vähe, on autosid kasutatud põhiliselt tagalas pioneerivahendite ja laskemoona veoks. Masinad käisid ka Pärnus paraadil. Nüüd, kui sügis koos õppustega on alanud, pannakse uued veokid tõsisemalt proovile.

TEHNILINE TUTVUSTUS

Masina 13liitrine rida 6 turboülelaaduriga diiselmootor annab välja 265 kilovatti ehk 360 hobujõudu, nagu masina nimestki läbi käib. G tähistab kabiini tüüpi, see on keskmise suurusega kabiin.

Käike vahetab käigupoolitajaga automaatkäigukast, kus on 12 edasi- ja 2 tagasikäiku. Rattavalem on 6 x 4 ehk tagumised kaks silda veavad ja võimalusel saab ka teise ja kolmanda diferentsiaali lukku panna. Esisillaveo puudumise tõttu on masinal aga väga hea pöörderaadius.

Masina tühimass on 12,5 tonni ilma kasti ja kraanata. Registrimass on 36 tonni ja autorongi lubatud kogumass 60 tonni.

KABIIN

Kabiin on sisustatud moodsale veoautole kohaselt. Sealt leiab näiteks kuvari, millelt näeb masina kogu hingeelu ja andmeid. Olemas on kliimaseade, mida Kaitseliidu vanemates masinates pole. Mõistagi ei puudu ka raadio.

Ruumikas kabiinis on sõitjal üpriski mugav. Autol on korralik, täielikult avanev katuseluuk. Istme taga on panipai-

gad, mille peale mahub vajadusel ka magama. Lisaks on olemas relvaraam kahele relvale.

HOOLDUS

Kuna masinad on uued, on praegu käsil alles sissesõitmisaeg. See tähendab, et üldist hooldust ja remonti teeb Scania. Kasutaja tasemel võib ise vahetada tulepirne, määrida veermikku, kardaane ja haakeseadet. Küll aga võib kinnitada, et mingeid tehnilisi probleeme selle lühikese ajaga tekkinud ei ole.

PEALISEHITUS

Masinal on kast ja kraana. Veokast on ehitatud standardite järgi, nõnda et vajadusel saaks veokasti paigutada kolm euroalust kõrvuti pikuti asendis. Kauba kinnitamiseks on kastis olemas kinnituskonksud.

Veopõhi on tehtud veekindlast karedast vineerist, et takistada kaubaaluste libisemist. Lisaks on kastil konteineriveo võime, mis tähendab seda, et kasti nurkades on spetsiaalsed konteinerikinnituse haakekonksud. Vedada saab väikseid ja keskmise suurusega konteinereid.

Küljepoordid ja vahepostid saab vajadusel alla keerata ja päris küljest ära võtta. Veokasti poortide külge on keevitatud ka konksud, mis võimaldavad veosele vajadusel presentkatte peale panna ja külgedelt kinnitada.

KRAANA

Kaubakasti tõstmiseks on masinal kraana. Kraana tootja on Fassi. Kraana maksimaalne tõstejõud kõige lähemalt on 3,9 tonni ning kõige kaugemalt, 7,5 meetri kauguselt, 1000 kg. Stabiliseerimiseks on kaks tugijalga, millega masin enne kraanaga opereerimist toestatakse.

Kui DAF-kraanade opereerimiseks pidi ronima kraana otsa, kus asusid juhthoovad, siis Scania G 360 kraanat saab manuaalselt juhtida peajuhtpaneeli juures paiknevatest jagaja hoobadest. Või siis eemalt kaugjuhtimispuldiga.

Kuna süsteem on modernsem, on kraanal oluliselt rohkem elektroonilist juhtimist. Ühelt poolt tähendaks see justkui rohkem probleeme, kuid teiselt poolt on rohkem ka funktsioone ning kasutaja tehtavaid seadistusi.

Esmakasutajale võib lisaagregaadi lahtipakkimine tunduda keeruline, ent kui asi selgeks saada, on see lihtne. Vanadele DAF-kraanadele jääb Scania tõstejõu poolest alla, kuid mugavuselt teeb DAFile ära.

LISAVARUSTUS

Masinaga on kaasas lihtsamad tööriistad ja vahendid, et toime tulla esmaste remonttöödega. Nende seas on tööriistad ja abivahendid ratta vahetamiseks, voolikud rehvi pumpamiseks ning tööriistakohvrid. Millest on puudus, on varustuskapid, kus hoida koormate kinnitus- ja tõstevahendeid.

ESIMESED PÄRIS UUED

Need uued ja modernsemad masinad on esimesed päris uued rivimasinad, mis Kaitseliidu ajaloos Pärnumaa malevale on tulnud. Kuna Scania G 360 on siiski tsiviilveok, mis on kohandatud militaarotstarbeks, ei ole masin nii robustne kui Kaitseväe ja Kaitseliidu vanemad masinad. Sellegipoolest on need malevale märkimisväärse tähtsusega. Aitab ju iga lisanduv masin oluliselt kaasa maleva ja kogu ringkonna logistika- ning tagalavõime tagamisele.

PAKUGRiLL meTSAmeHe miKROLAineAHi

Sellest, kuidas küpsetada vardas ja varda vahel, ämbris, restil ja plangul – sellest kõigest on Kaitse Kodu! juba kirjutanud. Aga täna teeme pauku teistmoodi! Võiks isegi öelda, et pakku teistmoodi.

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Just-just, räägime sellest, kuidas grillida pakul. Täpsemalt pikkupidi pooleks aetud pakul ehk siis, kui soovite, halul (halal!). Veel täpsemalt kahe halu vahel. Kusjuures pakk on siinkohal mõistlikum lahendus kui tavapärane halg, mis üldjuhul ju umbes käsivarre pikkune ja käelaba laiune. Selline halg on küpsetamiseks umbes sama hea kui ühemuna- ehk Hitleri pann. Kui aga mune rohkem kui Hitleril, on vaja suuremat panni ehk halgu ehk pakku, millest need suuremad halud teha.

LEIA PAKK

Niisiis, pakk! On vähe tõenäoline, et te sobivas mõõdus ehk umbes meetripikkuse 30 cm diameetriga paku lihtsalt maast leiate. Et oma võimalusi suuren-

dada, on teil vaja saagi – nii saate sobivas mõõdus paku saagida mõne maha langenud puutüve küljest.

Kui on valida, siis on soovitatav lehtpuu, mis võrreldes okaspuuga annab põledes vähem sädemeid ning rohkem sütt.

Kui teil on aega palju, võite paku doonorina kasutada toorest puud. Saete sobivas mõõdus paku, sätite selle meelepärasesse kohta kuivama ning tulete umbes poole aasta pärast tagasi. Kui te aga arvestate aja kulgu ikkagi kella, mitte kalendriga, on soovitatav valida mõni juba kuivanud puu. Aga kindlasti mitte pehkinud.

LÖÖ SEE POOLEKS

Sobivas mõõdus pakk soetatud, tuleb see pikkupidi lõhki ajada. Saega seda teha on piin. Sestap on teil nüüd vaja veel üht tööriista – kirvest. Lõhestage pakk keskelt pooleks ning ongi teil looduslähedane grillseade sama hästi kui valmis.

Nüüd pole muud, kui asetada halg maapinnale – kaarjas külg allapoole, sile osa ülespoole. See on oluline. Et halg sellises asendis püsiks ega hakkaks rulluma, võite kummalegi poole halgu asetada puupulgad.

Kui on suurem soov nikerdada ja käteosavus lubab, võite halule ka tapikohad sisse raiuda ning istutada halu hoopis rööbiti asetatud puupulkadele. Valik on teie. Ja kui te juba pulkadega jändate, siis hankige veel kaks, umbes käsivarre jämedust ja vähemalt halu laiust pulka.

PANE PÕLEMA

Kui halg on maha asetatud, tuleb sellele teha tuli. Just nimelt sellele, mitte sellest või selle ümber. Asetage halule peenemad oksad ja muu sobiv põlevmaterjal ning süüdake.

Ja nüüd tuleb mängu paku teine pool. See asetage põlevale halule peale nagu kaas. Et aga tuld mitte lämmatada, ongi vajalikud need kaks valmis korjatud käsivarrejämedust pulka, mis alumisele halule asetatuna ülemist halgu toetavad.

Hoidke tuld kahe halu vahel seni, kuni halud on korralikult hõõguma hakanud. See eesmärk saavutatud, ongi pakugrill töövalmis. Eemaldage ülemine halg, laduge meelepärane

roog hõõguvale halule ning asetage ülemine halg tagasi. Nõnda, kahe hõõguva halu vahel, saab roog mõlemalt poolt kuuma ning üsna varsti ongi toit valmis.

MIDA KÜPSETADA?

Algajal bakuganil on soovituslik katsetada esmalt grillvorstidega – need taluvad kuuma, ei vaja temperatuuri reguleerimist ning valmivad kiiresti. Kui need päris läbi ei küpsegi, ei juhtu midagi, sest tegelikult on grillvorstid söödavad ka otse pakist. Samuti pole hullu, kui grillvorst kergelt kõrbema läheb, mõni eelistabki sellist küpsusastet.

Edasijõudnud pakugrillmeistrid võivad katsetada näiteks õhukeste lihaviiludega. Need saavad kahe hõõguva paku vahel paraja suitsuse maitse ning küpsevad läbi, ilma et neid peaks pidevalt keerama.

Kui hüva kraami otse sütele ladustamine tundub vastumeelne, siis alati võib produktid eelnevalt fooliumisse keerata.

AGA MIKS?

Miks peaks üldse jändama mingite halgude otsimise või paku pooleks ajamisega? Kohe vastan – selline küpsetusviis sobib puhul, kui küttematerjali on vähe. Näiteks kui teil on vaid kaks halgu ning natuke oksapuru. Kui teete neist okstest ja halgudest lõkke, jätkub tuld vaevalt käte soojendamiseks ja ongi pidu läbi. Vorsti, saati siis veel liha küpsetamiseks kuumust enam ei jagu.

Samuti on pakugrill igati omal kohal siis, kui teil pole kasutada lõkkeaset. Sellisel moel saab küpsetada igal pool. Kasvõi niiskel samblal või miks mitte lumel.

VAAT SELLEPÄRAST!

Võiks öelda, et pakugrill on nagu metsamehe mikrolaineahi – lihtne, kompaktne ning töötab igal pool. Tuld ei pea eraldi üles ehitama, sest halud ise ongi nii seinad kui kütus. Samuti puudub vajadus grillvarraste või resti järele.

Ning kui pakk on parajalt jäme ja süsi jääb pikaks ajaks hõõguma, võib valmis küpsetada mitu rooga järjest. See on eriti mugav olukorras, kus pole aega pidevalt lõket põlevmaterjaliga toita.

SeenTeGA SUPeRSÕDURiKS!

Korra, kui mõelda penitsilliinile, on seened inimkonna päästnud ja nagu usub Shroomwell Innovation OÜ tegevjuht Siim Raadik, teevad need seda tuleviku sõjaväljadel veel.

Nii töötabki Raadik igapäevaselt selle nimel, et tuua seeni ennetava tervise ja meditsiini lahendustesse. Tema töö keskmes on funktsionaalsed seened, neis sisalduvad looduslikud bioaktiivsed ained, mis toetavad immuunsust, aju tervist ja stressitaluvust. „Vaimne trauma tapab rohkem kui

Tekst: URMAS GLASE , vabatahtlik autor

vaenlase kuulid,“ leiab ta, viidates viimase sajandi sõdades võidelnute kohta kogutud mõtlemapanevale statistikale. Tõsi, seeneeliksiire ei saa pidada imerelvaks, küll aga lahenduse osaks.

Harju maleva kaitseliitlasena on Raadikule oluline, et tema töö viljad jõuaksid ka kaitsevaldkonda. „Meie ettevõttel on tugev teaduslik ja praktiline baas, millele tugineda. Eliksiiridega ei tee kellestki üliinimest, küll aga saab aidata, et sõdur oleks lahinguväljal efektiivsem. Ent fookust peab hoidma ka sellel, mis saab siis, kui sõda on läbi, näiteks pärast Ukraina võitu,“ rõhutab ta.

LAHING EI LÕPE

Ajaloos on palju näiteid, kuidas sõjast tsiviilellu naasnud sõdurid ei kohane, on ühiskonnas vägivaldsed või panevad endale käe külge. Ning kui ühiskonnad ajaloost ei õpi, kordub see jälle.

Teise maailmasõja järel aastatel 1945–1947 naasid Saksamaale miljonid sõdurid, kellest

paljud ei suutnud tsiviileluga kohaneda. Hüppeliselt kasvasid vargused, röövid ja relvade salakaubandus. Psühholoogilist traumat, kus veteranid kannatasid ärevuse, agressiivsuse ja „tühjustunde“ all, tunti kui „Heimkehrer-Syndrom“ (kojupöördujate sündroom).

Vietnami sõjas hukkus 20 aastaga umbes 58 000 sõdurit, hiljem sooritas enesetapu üle 100 000 veterani. Afganistanis ja Iraagis hukkus 7000 USA sõdurit, kuid veteranide enesetappude arvud sarnanevad Vietnami sõja omadega. USA valitsusasutuste andmetel sooritab tänapäeval iga päev enesetapu 15–17 veterani ehk üle 6000 inimese aastas – rohkem kui lahingukaotusi viimastes konfliktides kokku.

Näiteid ei pea kahjuks otsima ainult kaugelt – vaimse tervise kaotanud Eesti kaitseväelastest on meie meediaski aeg-ajalt juttu. On meilgi enesetappe. Raskes sõjalises konfliktis olnud inimene ei oska pärast tsiviilühiskonda naastes enam toime tulla, ta vajab psühholoogilist abi, võimalik, et ka mingite preparaatide abil saadavat leevendust.

„Oleme avaldatud teadmisi arvesse võttes loonud Shroomwelli ettevõttes tooted, mis peaksid aitama inimkeha funktsioone ergutada,“ põimib Raadik ajalugu tänapäevaga, meenutades, et penitsilliini avastamisega on maailmas päästetud hinnanguliselt mitusada miljonit inimelu.

SEENTE TAGASITULEK

Tartu Ülikooli teadlaste hinnangul on maailmas seeneliike 5 miljoni ringis, neist on läbi uuritud vaid paar protsenti.

Veel viis aastat tagasi soovitasid USA suurte ravimihiidude konsultandid meil looduslikud ravimid ja seened ära unustada, sest kõik vajalik suudetakse sünteesida. Nüüd on nad tagasi, tunnistades, et eksisid, sest erinevalt loodustoodetest on sünteetilisel molekulil suured kõrvaltoimed. „On aja küsimus, millal seentest avastatakse järgmised penitsilliinid. Sellel teekonnal oleme meiegi,“ kinnitab Raadik.

Olgu öeldud seegi, et Raadik on arsti poeg, tema suguvõsas on palju arste ning ta ei vastandu kuidagi arstiteadusele. Küll aga usub ta, et toidulisandeid uuriv sektor käib seenevaldkonnas sammu võrra farmaatsiast ees.

Raadik viitab, et USA veteranide organisatsioonid uurivad väga intensiivselt posttraumaatilise stressi leevendamist. „Tihti alahindame seda poolt, kõik tahavad olla supersõdurid, aga tagajärgedega tegeleda ei taha. Oluliselt rohkem on võimalik ära teha juba varem ehk toituda, magada ja treenida korralikult, et kõik ained oleksid olemas, ja selleks ajaks, kui pauk käib, oled terav,“ kinnitab ta, lisades, et tarvitab ka ise seeneeliksiire.

Raadik tõdeb, et kui soovida olla supersõdur ja kriisi ajal taset säilitada, lähebki vaja stimulante, kofeiini või muud, kuid statistikanumbreid vaadates tuleb nihutada fookust sinna, kus probleemid on mitu korda suuremad kui lahinguväljal hukkunute arv. „Sellega tuleb kohe tegeleda ja toime tulla, muidu saab ühiskond hiljem laksu.“

VARJATUD POTENTSIAAL

Tihti räägitakse sõja mõjudega tegelemisest, kuid seeneekspert rõhutab, et palju saab teha ennetavalt. „Seenemaailm võib aidata meil luua parema iseenda, tugevama ja stabiil-

SHROOmWeLL

UURiB jA KASVATAB eeSTiS

Seeni

Lion’s Mane (lõvilakk, Hericium erinaceus). Sisaldab erinatsiine ja heritetseene, mis soodustavad närvikasvufaktori tootmist ja aju plastilisust. Väikesed kliinilised uuringud on näidanud stressi vähenemist ja kognitiivse funktsiooni paranemist. Potentsiaalne kasutus on posttraumaatilise stressihäire (PTSD) ja kognitiivse languse ennetuses.

Reishi (Ganoderma lucidum). Hiinas tuntud kui „surematuse seen“. Selle triterpenoidid ja polüsahhariidid toimivad adaptogeenidena, toetades und ja ärevuse leevendamist ning moduleerides immuunsüsteemi. Kliinilised tõendid on veel piiratud.

Chaga (Inonotus obliquus). Rikas antioksüdantide ja triterpenoidide poolest. Uuringutes on näidanud põletikuvastast ja immuunsüsteemi toetavat toimet. Inimkatsed on napid, kuid potentsiaal huvitab teadlasi.

Cordyceps (C. militaris, C. Sinensis). Sisaldab kordütsepiini ja polüsahhariide, mis võivad parandada hapnikukasutust ja vähendada väsimust. Mõned uuringud viitavad aeroobse võimekuse paranemisele, mistõttu seda seostatakse sportlaste ja sõdurite vastupidavusega.

sema sõduri. Tervislik toit, stabiilne uni, treening ja toidulisandid, mis aitavad mingitel keha funktsioonidel paremini toimida, viivad efektiivsema minani nii pereelus, sõjaväes, tööl kui ka treeningul. Stimulandid aitavad paar protsenti midagi turgutada,“ arutleb Raadik.

Kas supersõduriks tegev ergutav mõju sarnaneb energiajoogi omaga, kus hetkeline turgutus tuleb võlana organismi arvelt?

Raadik raputab pead: „Seente toimemehhanism on teistsugune. Räägime bioaktiivsetest ainetest, antioksüdantidest ja hapetest ehk molekulidest, mis aitavad kehal paremini toimida. Need pole traditsioonilises mõttes stimulandid nagu ergutav kofeiin. Seenes olevad ained on adoptogeenid ehk neid üle tarbida on väga keeruline –

keha omastab, mida vajab, ja ülejäänu väljutab.“

Õigeid seeni tarbida on farmaatsia mõttes turvaline, üledoose ega kõrvaltoimeid peaaegu ei esine.

„Sõdur, kes mõtleb teravalt, on füüsiliselt aktiivne, kasutab Cordycepsi seenepreparaate nagu Hiina edukad ujujad 1990. aastatel, võib võimekusele paar protsenti juurde hammustada. Kui saad oma füüsilist vormi ja vaimu vastupidavust paar protsenti teravamaks – olgu siis toidulisandite või muude preparaatidega, aga tervislikult ja pikaajaliselt –, siis oledki kokkuvõttes 10–20 protsenti rohkem super kui teised lahinguväljal,“ usub Raadik. „Ma ei taha väita, et seened on ainsad, mis olukorda sõjatandril hetkega muudavad, aga neil on pusles järjest suurem osa. Lülisid on palju.“

PAKK VORSTi, PeALAmP jA mUU VARUSTUS PROOViLe

Suve lõpul toimus Väike-Maarjas neljandat korda Naiskodukaitse juhtide öörännak, mis pani proovile nii naiste endi kui ka nendega rajale kaasa võetud varustuse vastupidavuse ja sobivuse. Sellest viimasest allpool täpsemalt – mida läks vaja, mida mitte.

Nagu ikka, sai sellelgi öörännakul varustuse vundamendiks korraldajate antud nimekiri. See oli alljärgnev.

KOHUSTUSLIK INDIVIDUAALNE VARUSTUS: ilmastikule vastav sportlik riietus; mobiiltelefon, laetud aku; mobiiltelefonis interneti ja Google Mapsi kasutamise võimalus; pea- või taskulamp, varupatareid; seljakott; nuga; veepudel/jooginõu (min 0,5 l), termoskruus (kontrollpunktis sooja joogi võimalus); helkurvest; toit rajale (individuaalne); kaart (antakse mandaadis).

Kaasa oli vaja võtta ka lebomatt, magamiskott, hügieenivahendid, plätud, käterätt jm heaoluvahendid.

SAABAS MIS SAABAS

Kuna otsustasime enne rajaleminekut pisut magada, siis esimeste asjadena kasutasimegi oma magamisvarustust. Eleril oli kaasas Temust tellitud mini-välivoodi, mida ta proovis esimest korda, mina ja Kristel-Elis eelistasime küljealuseks lihtsaid lebomatte.

Aga mida tähendab ilmastikule vastav sportlik riietus? Seda võib igaüks tõlgendada vastavalt oma võimetele

ja vajadustele. Näiteks minul olid rajale minnes seljas spordiretuusid, spordisokid, spordipesu, meriinovillane sooja pesu särk, spordisärk, vihmajope, niiskuskindlad matkasaapad, helkurvest, helkurkangast nokamüts, pealamp

Eleri kasutas samuti vihmakeepi. Kristel-Elis otsustas minna ilma vihmakeebita ja saigi varsti läbimärjaks.

Mis puutub matkasaabastesse, siis konkreetsed Keen matkasaapad on mulle parimad. Seda võisin kinnitada juba eelnevalt läbitud 100 km põhjal, mil uued saapad kordagi hõõruma ei hakanud. Seetõttu polnud kotis ka plaastreid. Kui aga rääkida niiskuskindlusest, siis pärast teisest punktist lahkumist lirtsusid saapad astudes kuuldavalt. Kolmandasse punkti jõudes sai neist vett välja kallatud. Aga hõõruma need ei hakanud!

Helkurvest oli küll seljas (vihmajope peal), kuid selle peal oli omakorda ju seljakott. Seetõttu panime pähe ka helkurkangast nokamütsi, et selja tagant natukenegi nähtav olla. Õnneks otsustasid Väike-Maarja ümbruse elanikud sel sajusel ööl kodus magada ning kogu raja läbimise jooksul oli sealsetel teedel minimaalne liiklus. Meie nägime sõitmas ainult ühte ürituse korraldamisega mitteseotud isikute autot.

Pealamp oli käigus meil kõigil algusest lõpuni. Rajale minnes oli juba kottpime ning nähtavus olematu, meie võistkonna kõik kolm lampi olid väga heaks abiks. Eriti pärast vihma konnade

märkamiseks, et neile peale ei astuks. Üheksandast punktist ära minnes me enam lampe põlema ei lülitanud, sest hakkas juba koitma ning nautisime ümbruskonna rahulikku ärkamist.

MIS TAL KOTIS ON?

Sellisele rännakule ei minda kaks kätt taskus. Sestap on oluline ka kraam, mida kantakse kaasas, näiteks seljakotis. Minu seljakotis olid näiteks:

vihmakile – pakkusin Kristel-Elisele, kuid ta ei soovinud kasutada; niiskuskindlalt pakitud dressipluus – juhuks, kui rajal hakkab külm. Ei kasutanud seda, sest öine õhk ja vihm olid mõnusalt soojad; sääsetõrjesprei – ei olnud vajadust kasutada. Esialgu sadas vihma ja pärast saju lõppu polnud sääski ikka veel; taskunuga Leatherman (abikaasa andis kaasa, kuid luges sõnad peale: „Ettevaatust, väga terav!“) –ei olnud vajadust kasutada; 2 pakki pabertaskurätikuid – ei läinud vaja; niisked salvrätikud – väiksem kogus minigrip-kotti pakitud, ei läinud vaja; 1-liitrine veepudel – kuuendas punktis täitsin uue veega; 3 pudelit energiajooki – ei tarbinud; 1 pakk juustupulki – jagasime meeskonnaliikmete vahel pärast teist kontrollpunkti; 1 pakk Super Snack 2 m vorsti –jagasime omavahel, ei mäleta, millal sai ära söödud; 3 proteiinibatooni – jagasin kaaslastele enne viiendat kontrollpunkti, Eleri andis müslibatooni vastu;

1 pakk kummikomme – avasin pärast seitsmendat kontrollpunkti. Eleril olid oma valitud kommid kaasas, ta eelistas neid. Kristel-Elis polnud kommimaias; Elinale usaldatud väärtuslik „5 punkti muna“ – reisis terve tee vihmajope taskus. Eleri mässis enda ja Kristel-Elise muna hellasti salli sisse, siis eraldi kotikesse, mille lõpuks seljakotti pani.

Kristel-Elisel, kes on meist kõige rohkem matkadel ja rännakutel käinud,

oli rajal kaasas kogu rännakuvarustus: esmaabikomplekt, termotekk, tikud, märkmik, marker, vile, taskurätid

Lõpus välivoodi kokkupakkimisel sai Eleri nina veidi kahjustada. See on see, kui asju esimest korda ilma juhendita kokku ja lahti pakkida.

Aga mis on „5 punkti muna“? On see õnnetoov talisman, tšakraid avav tervendav hommikusöök või ülalmainitud heaoluvahend? Ei midagi sellist! Tegelikult on nii, et korraldajad andsid

igale osalejale lisaülesandeks kanda toorest kanamuna kuni lõpp-punkti jõudmiseni. Iga tervena kohale toodud muna tõi võistkonnale viis lisapunkti.

Nii et teinekord võib varustuse hulka kuuluda ka midagi sellist, millest esmapilgul suurt kasu polegi, ent ometi aitab võib-olla just see miski võidu koju tuua.

SPiKKeR: KUiDAS PäLViDA

LiiLiARiSTi iii KLASSi TeeneTemeDAL

Naiskodukaitse 98. aastapäeva tähistamisel anti pidulikul kontsertaktusel Kuremaa lossis üle kolm Liiliaristi III klassi teenetemedalit. Need on ühed organisatsiooni kõrgematest tunnustustest ning antakse välja eeskujuliku teenistuse eest.

Tekst: ELISA JAKSON , Naiskodukaitse arendusspetsialist

Seda medalit ei anta välja kergekäeliselt. Alates 2004. aastast praeguseni on Liiliaristi III klassi medali pälvinud vaid 40 naiskodukaitsjat. Millistele tingimustele peab siis vastama inimene, kellele sedavõrd kõrget au osutatakse?

Vastavalt Liiliaristi statuudile on Liiliaristi III klassi medalit õigus anda tegevliikmele, keda on eelnevalt autasustatud Naiskodukaitse Teenetemärgi või Liiliaristi IV klassiga, kelle viimasest autasustamisest on möödunud vähemalt viis aastat ning kes liikmeksoleku aja jooksul on: 1) kuulunud Naiskodukaitse ringkonna või kesktasandi juhatusse või revisjonikomisjoni või teeninud Naiskodukaitse palgalisel ametikohal või olnud erialagrupi juht või mõne kesktasandi komisjoni liige; 2) töötanud tulemuslikult vabatahtliku instruktorina või osalenud aktiivselt organisatsiooni arendamisel (näiteks olnud Naiskodukaitse tegevust

tutvustava projekti meeskonnas; osalenud sisedokumentide arutelul ja teinud omapoolseid ettepanekuid jms); 3) tasunud kõikidel tegevusaastatel liikmemaksu või on vabastatud liikmemaksu tasumisest.

Teenetemedalid antakse üle kord aastas üle-eestilisel Naiskodukaitse aastapäeva peol.

KOLM VÄÄRIKAT

Sel aastal otsustas Naiskodukaitse keskjuhatus annetada Liiliaristi III klassi teenetemedalid väga teenekatele naiskodukaitsjatele: Signe Viggorile Tartu ringkonnast, Lea Matusorgile Viru ringkonnast ning Ave Rallmannile Pärnumaa ringkonnast.

Naiskodukaitse Liiliaristi III klassi kavaler Signe Viggor kuulub Tartu ringkonda.

Signe on Naiskodukaitse pikaajaline aktiivne liige, kelle kireks on laskmine. Ta on järjepidevalt korraldanud ja läbi

viinud nii laskeväljaõpet kui laskevõistlusi ning hoolitseb ka laskeinstruktorite järelkasvu eest. Tunnustust väärib seegi, et ta kaasab laskeharjutustele kodutütreid ja noorkotkaid, aidates muuta sujuvamaks nende teekonda Kaitseliidus ja Naiskodukaitses jätkamiseks.

Signet on varem tunnustatud muuhulgas Naiskodukaitse Liiliaristi IV klassi, Kaitseliidu teenetemedali III klassi ning Naiskodukaitse pronksstaažimärgiga.

Naiskodukaitse Liiliaristi III klassi kavaler Lea Matusorg on Naiskodukaitse Viru ringkonna liige.

Lea on kogenud esmaabiinstruktor, kes juhendab Naiskodukaitse baasväljaõppe esmaabi mooduleid ja osaleb Kaitseliidu maleva laskur-sanitari väljaõppe läbiviimisel. Aastate jooksul on ta olnud Kaitseliidu õppustel staabiassistent ja toetanud üksuseid parameediku rollis, praegu tegutseb aga evakuatsioonirühma personali-

meeskonna ülema ametikohal. Märkimisväärne on tema panus ringkonna arengusse – esinaisena andis ta kahe järjestikuse ametiaja jooksul tugeva hoo Viru ringkonna kasvule ja tegevuste edenemisele.

Varem on Lead tunnustatud Naiskodukaitse Liiliaristi IV klassi, Kaitseliidu teenetemedali II klassi, Võidutule medali, Kaitseministeeriumi kuldrinnamärgi ning Kaitseliidu Viru maleva teenetemärgiga.

Naiskodukaitse Liiliaristi III klassi kavaler Ave Rallmann on Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna liige.

Ave on pühendunud ja mitmekülgne naiskodukaitsja, kelle ligi 21 aasta pikkune panus organisatsiooni tegevusse on olnud järjepidev ja väärtuslik. Tema algatusvõime, detailne planeerimisoskus, vastutustunne ja võime töötada nii rahuaja kui ka kriisiolukordades on teinud temast hinnatud liikme. Ta on aidanud kaasa oma ringkonna ülesehitamisele nii vabatahtliku juhina kui vahepeal ka ringkonna palgalise

instruktorina. Ta on tegutsenud keskjuhatuse liikmena ja olnud aktiivne koolitaja. Ta on osalenud Naiskodukaitse kursusekavade väljatöötamisel ning loomulikult tegutsenud ka ise vabatahtliku instruktorina, jagades oma teadmisi nii evakuatsioonirühma baaskursusel kui ka baasväljaõppe organisatsiooniõpetuse moodulil.

Avet on tunnustatud ka Naiskodukaitse Liiliaristi IV klassi ja Kaitseliidu teenetemedali III klassiga.

TEEVAD ÄRA

Lisaks tutvustatud kolmele väärivad muidugi austust kõik Naiskodukaitse liikmed. Nagu Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming oma aastapäevakõnes esile tõi, annavad organisatsioonile tugevuse selle liikmed ning naiskodukaitsjaid iseloomustab see, et kui vaja, siis nad lihtsalt teevad vajaliku ära.

Näiteks on Naiskodukaitse lisaks panu-

sele sõjalisse riigikaitsesse võtnud oma missiooniks, et iga Eesti inimene oleks kriisiks valmis – aasta jooksul jõutakse üle Eesti läbiviidavate koolitustega umbes 30 000 inimeseni. „Ma ei väsi kordamast, et sõja ajal ei ole rahuaegseid ametikohti ning kriis ei ole nii ehk naa puhkelaager. Vastupanuvõimelised oleme siis, kui kasutame ära tõepoolest iga ressursikillukese,“ sõnas Tooming, kutsudes kõiki naiskodukaitsjaid üles leidma ja võtma endale rolli võimalikus kriisis.

on Naiskodukaitse kõrgeim autasu. Medalil on viis põhiklassi, milleni on võimalik pürgida igal naiskodukaitsjal

100 AASTAT KAiTSeTAHTeLiSi nAiSi TARTUS

Viimase sajandi jooksul on Naiskodukaitse Tartu ringkond olnud järjepidev ja nähtav tegija Eesti riigikaitses. Alice Kuperjanovi jaoskond kannab edasi Alice’i pühendumust, Tartu jaoskond on erinevatest naistest kogemuse, uuenduste ja ühtse eesmärgi kaudu moodustunud tugev tervik, akadeemiline jaoskond omakorda on sillaks noorte haritud naiste ja riigikaitsemaailma vahel.

Tekst: MARI-LIIS TEPPO , Naiskodukaitse Tartu ringkond, Alice Kuperjanovi jaoskond

Koos moodustavad need jaoskonnad tugeva ja mitmekesise kogukonna, kes on sajandi jooksul korduvalt tõestanud, et järjepidevus, tarkus ja tegutsemistahe suudavad muuta maailma – olgu ajad millised tahes.

Alice Kuperjanovi jaoskonna loomisega 30. aprillil 2023 tehti kummardus Naiskodukaitse aadete tekkele ja järjepidevusele. Haritud ja initsiatiivikas

Alice Kuperjanov oskas enda ümber koondada sarnaselt mõtlevaid inimesi.

Ühine armastus kodumaa käekäigu vastu liitis teda abikaasa, ühe legendaarseima Eesti väejuhi Julius Kuperjanoviga. Kui pärast Vabadussõda, 7. mail 1925, loodi Tartusse Vabadusristi Vendade malevkonna juurde naisrühm (Naiskodukaitse II jaoskonna eelkäija), oli Alice Kuperjanov selle asutajate seas ja 1932. aastal valiti ta II jaoskonna esinaiseks, kelleks ta jäi surmani.

Alice Kuperjanovi jaoskond on Naiskodukaitse II jaoskonna õigusjärglane. Jaoskonna sümboliks on siniliilia – truudus, armastus, inspiratsioon,

rahulikkus, püsivus, optimism ja uued algused!

Tartu jaoskond on vanim ringkonnas tegutsev jaoskond, mis sai alguse aktiivsetest naistest, kes juba 1924. aastal hakkasid tegutsema Vabadusristi Vendade malevkonna kõrval. 2018. aastal taastati Tartu jaoskonna ajalooline järjepidevus ja Tartu jaoskond kuulutati 1. jaoskonna õigusjärglaseks asutamiskuupäevaga 7. mai 1925.

Suurima piirkondliku jaoskonnana kuulub nende ridadesse erineva vanuse, hariduse, huvide ja oskustega naisi. Nende hulgas on naisi, kes olnud organisatsiooni liikmed juba üle 20 aasta.

Uued inimesed, kes toovad kaasa uusi ideid ja oskusi, ning kogenud organisatsiooni liikmed annavad kokku areneva ja uuendusmeelse jaoskonna. Ühine soov panustada riigikaitsesse, harida ennast ja elanikkonda, anda ja arendada muudab nad tugevaks tegutsevaks tervikuks. Igaüks on oluline!

Akadeemilisele jaoskonnale panid aluse naisüliõpilased, kes 1925. aastal meesüliõpilaste eeskujul Kaitseliidu

üksustesse koondusid. Jaoskonna ajalooline järjepidevus taastati 2. veebruaril 2015, mil Tartu akadeemiline jaoskond määrati sõjaeelse III ja IV jaoskonna õigusjärglaseks asutamiskuupäevaga 18. mai 1925.

Akadeemilisse jaoskonda kuulub mitmetes eluvaldkondades tegutsevaid inimesi, keda ühendab akadeemiline kogemus – paljud liikmed on eri kõrgkoolide üliõpilased, töötajad või vilistlased.

Tulenevalt jaoskonna ajaloost hoitakse au sees suhteid naiskorporatsioonide ja üliõpilasseltsidega. Traditsiooniliselt marsitakse Naiskodukaitse lipu all emakeelse ülikooli aastapäeva tõrvikurongkäigus. Akadeemilise jaoskonna naised on eripalgelised, innukad, avatud uutele proovikividele ja oma tegevust mõtestavad!

ÜKS SUUR LUGU!

Ajad muutuvad – ja koos nendega ka väljakutsed, millele peame vastama. Kui sada aastat tagasi oli sihiks iseseisvuse saavutamine ja selle relv käes kaitsmine, siis täna tähendab riigikaitse palju enamat. Info- ja

küberohud, looduskatastroofid, kriisid energiaturul, rahvastiku vaimne tervis – see kõik vajab tugevat ja mitmekesist kodanikupanust.

Naiskodukaitse tähtsus seisneb täna selles, et see ühendab eri elualade naisi, kes on valmis panustama Eestisse sõltumata sellest, kas olukord nõuab esmaabi andmist, kriisikommunikatsiooni korraldamist, evakuatsioonikeskuste ülesseadmist või noorte juhendamist.

Naiskodukaitse on tulevikku vaatav organisatsioon, kus igaüks saab oma oskusi rakendada ja uusi teadmisi omandada. Just siin sünnib tänapäeva kaitsetahe – soovist hoida ja arendada oma kodu, toetada teisi ning seista selle eest, et Eesti oleks valmis igas olukorras. Iga liige on osa suurest ja tähenduslikust loost – loost, mida loome täna ja pärandame homme.

Tugevused ei peitu ainult oskustes ja teadmistes, vaid ka naiste oma-

vahelises toetuses ja koostöös, see mõtteviis on organisatsiooni sügaval sisemuses – see on teadlik valik hoida kokku, jagada vastutust ja rõõme.

Igas olukorras, olgu see õppusel, kriisisituatsioonis või igapäevases panustamises, on oluline teada, et sinu kõrval on keegi, kes mõistab ja toetab. Selline ühtekuuluvus annab jõudu tegutseda, inspireerib kasvama ja loob turvalise ruumi, kus iga naine saab olla tema ise – julgelt, kartmatult ja mõtestatult.

Lood minevikust tuletavad meelde, et julgus, pühendumus ja tegutsemisvalmidus ei küsi ajast ega ajastust. Just seetõttu pakub minevik tulevikule inspiratsiooni. Kui sada aastat tagasi tuli naistel võidelda nähtavuse ja õiguste eest, siis täna on meie vastutus hoida avatust, võrdsust ja kaitsetahet elavana. Naiskodukaitsjate tegevus on selle järjepidevuse kandja – tänased naised jätkavad seda suurt lugu, mis sai alguse sajand tagasi.

SAJANDI JUUBEL –KOLM ÕDE 100!

Sellesse aastasse jäi sügava tähendusega pidupäev – vaadata tagasi, mõtestada olevikku ja unistada julgelt edasi. Alustasime päeva kindral Põdra platsil kaitsetahteliste naiste aastasaja auks pühendatud pingi avamisega, seejärel viis jalutuskäik minevikku, meie tegude ja traditsioonide ja tähenduslike paikade juurde.

Konverents „Vabaduse kaitsel nüüd ja praegu“ tõi fookusesse hetke, kus elame – arutelud ja ettekanded rääkisid meie rollist ja vastutusest, mida täna kanname. Õhtusel pidulikul koosviibimisel tõstsime pilgu tulevikku – tähistasime, tantsisime ning lõime uusi mälestusi koos nendega, kellega seda teed jagada saame. See päev tuletas meile meelde, kui oluline on ühtehoidmine ja head kaaslased meie teel. Ühiselt kantud väärtused ja usk paremasse homsesse viivad meid edasi ka järgmise sajandini!

KUiDAS KORRALDADA KOGUKOnDA LiiTeV LAAT

Kui soovid korraldada sisukat ja noorte eestvedamisel sündivat heategevusüritust, pakub Sakala noorte kogemus selle aasta veteranikuust suurepärast eeskuju, millest õppida ja inspiratsiooni ammutada.

Tekst: GERLI TAFENAU, VIKA ZIEDS , Sakala naiskodukaitsjad

Nimelt võtsid Sakala piirkonna noored sihiks toetada kampaaniat „Anname au!“. Kuid selline ettevõtmine ei sünni üleöö – esimene koosolek toimus juba jaanuaris ning kogu korraldustöö võttis mitu kuud. Nii et kui on soov panustada järgmise aasta „Anname au!“ kampaaniasse, on praegu täpselt paras aeg ettevalmistusi alustada.

Korralduse alguspunktiks oli rahvaküsitlus, kus uuriti kogukonnalt, millist sündmust oodatakse. Kõige rohkem toetust kogus idee korraldada laat ning selle mõtte me ellu viisimegi.

Iga sündmuse esimeseks etapiks on projekti kirjutamine, sest teeme ju kõike vabast tahtest. Meie oleme igal aastal saanud vajaliku rahastuse oma valla noortevolikogu projektikonkursilt. Niisiis olid järgmised sammud projektitaotluse kirjutamine Viljandi valla noortevolikogu projektikonkursile ning korraldustiimi sisemise tööjaotuse paikapanek. Igaüks võttis vastutuse kindla valdkonna eest: programm, koostööpartnerid, sotsiaalmeedia, heategevuslik kohvik. Tähtis oli anda laadale omanäoline ilme ning kaasata võimalikult laialdaselt kohalikke organisatsioone ja kogukonnaliikmeid.

Kuna projektikonkursi tulemused saime teada päris hilja, oli meil sündmusele eelnenud kahe kuu jooksul kõvasti tööd. Rahastuse saamisele järgneb koostööpartnerite leidmine ning nendega suhtlemine, seejärel hakkavad ilmuma sotsiaalmeedia postitused. Muidugi on oluline programm, kuid veel tähtsamgi on reklaam, sest just kohalike toetus noorte algatusele tagab sündmuse õnnestumise.

ÜHINE PINGUTUS

Ka meie laada mitmekesine ja sisukas programm tekkis eri osapoolte panusena. Kodutütred olid kaasatud alates

planeerimisest kuni tegevuste elluviimiseni, nad koostasid päevakava, otsisid koostööpartnereid, valmistasid heategevusliku kohviku jaoks küpsetisi, teenindasid külalisi ja aitasid kaasa kogu ürituse sujumisele.

Vabatahtlikeks kutsusime oma piirkonna kodutütred ja noorkotkad. Eelkõige võtsime ühendust enda Tarvastu rühmade noortega, kuid kutse sündmusel osalema ja kaasa aitama saatsime ka teistele Sakala noortele. Sündmus andis võimaluse kogeda juhtimist, meeskonnatööd ja vastutust reaalsetes tingimustes.

Ka Kaitseliidu Sakala maleva vabatahtlikud tutvustasid sündmuse ajal relvastust ja varustust. Nende kohalolek pakkus nii noortele kui ka täiskasvanutele elevust ning andis võimaluse Eesti riigikaitsega vahetult kokku puutuda. Lisaks kodutütardele ja kaitseliitlastele olid meile välikatlas sõdurisupi keetmisel ja töötubade läbiviimisel abis Tarvastu naiskodukaitsjad.

Meilegi üllatusena andsid laadakavva oma panuse kohalikud lasteaialapsed, kes leidsid meid üles tänu sotsiaalmeedia postitustele. Tarvastu lasteaia Suure Tõrupesa rühma lapsed olid ette võtnud projekti „Kes senti ei korja, see eurot ei saa“, mille käigus meisterdati kaarte ja tuldi neid koha peale müüma. Saadud tulu läks samuti heategevuseks. Nii said ka kõige nooremad õppida, et isegi väike panus võib olla osa millestki suurest.

TEGEVUST KÕIGILE

Heategevuskohvikus müüdi noorte küpsetisi, pakuti kohapeal valmistatud

pannkooke koos kodutütarde tehtud õunamoosiga. Sinililletoodete müük, näomaalingud ja laadabingo pakkusid meeldejäävat kogemust nii lastele kui täiskasvanutele. Kontserdi andsid kohalik bänd Village Voice ja Marti. Õpitubades juhendati, kuidas kriisiks valmistuda, mida tähendab iseseisev toimetulek ning millised on esmased kriisivarud. Töötubades sai meisterdada kaevikuküünlaid ja punuda varjevõrku. Kõik valminud võrgud ja kaevikuküünlad saadeti hiljem abina Ukrainasse.

Päevajuht tutvustas kogu programmi, laada eesmärke ja suunas osalejaid tegevustesse. Müügialadel osalesid ka kohalikud ettevõtjad ja õpilasfirmad, pakkudes mett, suitsuliha, maiustusi ja käsitööd.

Sakala noorte korraldatud laat näitab, et üks hästi planeeritud üritus võib ühendada kogukonna mitmeid kihte: noored, pered, haridusasutused, vabatahtlikud organisatsioonid ja kohalikud ettevõtjad. Kõik saavad panustada, kui neile antakse võimalus ning neid kaasatakse läbimõeldult ja tähenduslikult.

Sellest laadast, mille tulemusena koguti veteranidele 400 eurot, saime kogemuse, mida võivad eeskujuna kasutada teisedki – kuidas viia ellu üritus, mis ühendab, kasvatab ja annab tagasi.

Nagu öeldud, on sügisel õige aeg hakata mõtlema järgmise aasta veteranikuule. Võib-olla toimub just teie kogukonnas järgmine laat, mis ühendab hea eesmärgi, noorte algatuse ja kohaliku rahva.

Korraldajate tänu kuulub teile: Kodutütred, Noored Kotkad, Naiskodukaitse, Kaitseliit, Mustla rahvamaja, Tarvastu käsitöökoda, Viljandi vald, Viljandi valla noortevolikogu, Eha Viru, Argipäeva Pagarikoda, JOIK, Tere, Ahhaa, Roosta puhkeküla, Beautiful Me kehasalong, Eesti Vabaõhumuuseum, MTÜ Must Kast, 24/7 fitness, InGame põgenemistuba, MTÜ Kohaliku Elu Edendamine.

TUGeV VUnDAmenT

ALGUSeST PeALe:

nOORLiiKmeTe ÜLemALeVALiSe

BAASVäLjAÕPPe VÕimALUSeD

Aastas liitub Kaitseliidu noorteorganisatsioonidega ligikaudu 600 noort. Liitunud tuleb lõimida allüksustesse, kuid pädevaks, enesekindlaks ja turvaliseks osalemiseks vajavad nad ka esmast väljaõpet. Õhutame malevaid (ja ringkondi) esmast väljaõpet ehk baasõpet ühendama.

Tekst: ANDER ASBERG , Noorte Kotkaste mererühma pealik

Noorte Kotkaste (ka Kodutütarde ning Kaitseliidu tervikuna) üks iseärasus on, et kõik liikmed vajavad organisatsioonis toimuvateks tegevusteks ja täidetavateks ülesanneteks spetsiifilist ettevalmistust.

AGA MIKS?

Esmane ehk n-ö baasettevalmistus on iga noorliikme ettevalmistuse ülioluline osa. Korraliku vundamendita on püsiva maja valmimine peaaegu võimatu. Kuivõrd mõistlik on aga panna kogu baasettevalmistuse koorem ja vastutus rühmale?

Rühma väljaõppe korraldus võib sõltuda näiteks rühma juhtkonna taustast ja kogemusest, kogenumate ja aktiivsemate noorliikmete osakaalust rühmas, aga ka pealiku tutvustest ja ajast. Rühmas tuleb uute liikmete (isegi kui neid on vaid paar-kolm) esmase väljaõpetamisega tegeleda muu tegevuse kõrvalt ja seda sageli suure osa aastast. Kas selle võrra jääb rühmas midagi muud tegemata, sõltub juba sellest, kui korralikult uutega tegeleda ja kui palju neid on.

väljaõppe korraldamise peamisteks eelisteks ja võimalusteks on:

1) ressursi säästmine rühma põhitegevusteks ja üritusteks; 2) parimate saadaolevate koolitusvõimaluste koondamine; 3) liitujatele ühtlasema taseme tagamine; 4) noortele pealikele (või nende kandidaatidele) hea juhtimis-, õpetamis- ja korraldamispraktika andmine.

Samuti kipub igas rühmas olema erineva vanuse, staaži ja pädevusega liikmeid, kes ootavad ja vajavad eri tasemega tegevusi. Laias laastus saab rühma noorliikmed jagada ettevalmistuse ja osaluse põhjal kolmeks: kogenumad või aktiivsemad, tavapärased ning uuemad või vähemaktiivsemad. Pealegi võib uusi liikmekandidaate ilmuda aasta ringi. See kõik võib muuta rühmapealikule efektiivse tegevuse ja väljaõppe plaanimise üsna väljakutserohkeks. Kogenumaid ja aktiivsemaid noori saab küll kasutada ära näiteks liitunute ettevalmistamisel, siiski tuleb ka neile endile pakkuda põnevaid arenguvõimalusi. Lõputu uute „karjatamine“ võib vanemad poisid ära tüüdata kuni rühmast eemale jäämiseni.

Igatahes oleks mõistlikum korraldada uute rühmaliikmete ja kandidaatide esmast väljaõpet rühmade üleselt. Uutele liikmetele ülemalevalise baas-

Sobiv laagrikoht pole ehk probleem, keerukam võib olla agara läbiviija ja aja leidmine. Enamik rühmi peaks ettevõtmist kuidagi toetama. Samas kui malevates jagub sageli ressursse näiteks aastaaja-nimelisteks laagriteks, peaks seda jaguma ka konkreetsemaks baasõppelaagriks.

KANDIDAADIST PÄDEVAKS LIIKMEKS Kui liikmekandidaat asub rühmas tegutsema, ei saa loomulikult jääda ootama järgmist ühislaagrit, vaid teatava ettevalmistusega tuleb alata

kohe. Rühma juhtkond peab tagama, et iga laagrisse mineja on omandanud kindlad eelteadmised-oskused. Mõistlik on teha rühmas viivitamata selgeks vähemalt:

1) organisatsiooni ülesehitus;  2) kombed, õigused ja kohustused;  3) rivi paigal- ja tervitusvõte; 4) vormi kandmine; 5) tõotus.

Selleks ei tohiks kuluda kuigi palju koondusi (tunde). Oma rühmas õpetame kohe ka pealikega suhtlemise viisakusnõudeid ja fraase.

Baasoskuste õppelaagri mõistlik kestus oleks täna üks nädalavahetus. Sobivaim aeg laagriks võiks olla kevad (enne väliürituste perioodi) või sügis (uute huviliste koondumisel). Laagrilised rühmitatakse õppesalkadeks või -rühmadeks, mida juhivad noored pealikud, kes on ka abikoolitajad või koolitajad.

Laagris tuleks keskenduda praktilistele teemadele ja rutiinidele. Mitte üksnes

VI järgus loetletule, vaid välitegevustes vajalikule laiemalt. Soovitavaid näitlikke teemasid:

1) rivi allüksuse koosseisus paigal; 2) esmaabi;

3) tööriistade ohutu käsitsemine; 4) kateloki kasutamine; 5) individuaalne maskeerimine; 6) individuaalse varjualuse püstitamine;

7) sidevahendi ja kuuldekoodi kasutamine; 8) allüksuse telgi püstitamine ja kasutamine; 9) kaardi ja kompassi kasutamine koos lihtsa orienteerumisega; 10) lühem rännak/matk ja selleks valmistumine.

Motiveeriks lasketehnika koos õhkrelvast laskmisega. Kasuks on sõlmed. Loomulikult on uuele osalisele olulised ka uued tutvused. Laager annab ka hea põhjuse viia noortele pealikelekorraldajatele läbi eelnev täiendõpe ning hinnata nende sooritust juhi ja koolitajana.

KOOS EDASI

Tulenevalt eeltoodust soovitaksin (kus seda pole veel rakendatud) kaaluda uute liikmete esmase väliväljaõppe korraldamist ühiselt ja regulaarselt. Mõistagi on asjakohane korraldada selline laager poistele ja tüdrukutele koos.

Vähegi korralikumalt tehes annab liitunute hea ühtlane tase nii rühmale, malevale-ringkonnale kui kogu organisatsioonile märgatavat lisandväärtust. Ilmselgelt on see stabiilseks stardipakuks uuele noorliikmele endale, aga ka asjalikuks lävepakuks noorele pealikule ning tubliks abikäeks rühmapealikule.

Koos õpetamine ei tähenda täielikku „riputamist“. Rühmale jääb alati teatav roll oma uute liikmete ettevalmistamisel. Vajadusel tuleb anda rühma uuele liikmele täiendavat õpet vastavalt rühma eripärale. Samuti on iga vähemalt aasta tegutsenud rühma aukohus olla vajadusel valmis ühislaagri korraldamist kuidagi toetama.

Lõpetuseks võib mainida, et ühislaagrite korraldamine uute liikmete baasettevalmistuseks on kombeks (sh kohustuslikuna) ka mõnedes meiesarnastes välismaistes noorteorganisatsioonides. Kaitseliiduga liituvate tegevliikmete ühendatud sõdurioskuste õppest rääkimata.

KAKS KOGEMUST

Carolina Sildam, Nõmme squad KT, Nõmme KT, Nõmme Ares NK, Nõmme NK, Lepatriinud KT, Metsakutsud NK, Pirita Põhjanael KT ja NK rühmapealik, laagrikorraldaja 2025:

„Olen laagrit korraldanud 6–7 korda, alustades juba ajal, mil olin ise veel kodutütar. Kuna esimene üritus oli ühepäevane, sai see nimeks lihtsalt „õppepäev“ ja nimi „õppepäevad“ on jäänud laagrile tänaseni.

Kolmandal korral korraldasime juba kahepäevase ööbimisega laagri. Edaspidi on laagrid olnud kolme päeva pikkused ning viimased kaks aastat toimunud koolivaheajal, et alustada juba reede hommikust. Kasvanud on ka töötubade arv: kui alguses olid fookuses rivi, organisatsiooni tundmine, esmaabi, sõlmed ja metsatarkused,

siis nüüdseks on lisandunud vähemalt kümme uut töötuba, sealhulgas luure, liikumisviisid, topograafia, side, takistusrajad ja teised.

Laagri ühe osana toimub nüüd ka ligi 12 km pikkune matk ning kui võimalik, viime noored üheks ööks teise keskkonda – näiteks Männikule. Traditsiooniks on saanud, et vähemalt ühe söögikorra valmistavad noored ise katelokis.

Aastate jooksul on kogunenud mitmeid väärtuslikke õppetunde. Näiteks oleme korraldanud kahepäevaseid õppepäevi täiesti nulleelarvega, kuid väiksemas mahus – umbes 30 osalejaga. Praegused üritused toovad kokku juba ligi sada noort. Õppinud olen ka, et kunagi ei tohi midagi pimesi usaldada – alati tuleb kõik ise üle kontrollida. Ühel korral jäi näiteks osa toitu peaaegu saamata, sest kauplusest ei tulnud õige tarne. Samuti peab alati arvestama ilmastikuga – Eesti ilm on ettearvamatu.

Igal aastal teen laagri juures midagi teistmoodi, et see ei muutuks korduvaks ja üksluiseks. Areng toimub pidevalt ja väikeste sammude kaupa, vastavalt sellele, mida elu ja kogemus parasjagu õpetavad.“

Mikk Laarmaa, 16 a, Lilleküla rühma salgapealik, allüksuse pealik 2025. aasta laagris:

„Olen olnud noorkotkas kolm aastat. Laagris osalesin juba kolmandat korda. Esimesel korral olin osaleja, aga kahel viimasel korral juba korraldustiimis.

See aasta olin ma õpperühma pealiku rollis. Minu ülesandeks oli vastutada oma rühma liikmete eest – hoolitseda selle eest, et kõik oleksid õigel ajal õiges kohas, teaksid oma ülesandeid ning tunneksid end laagris hästi ja mugavalt.

Allüksuse juhtimine ja õpitubade läbiviimine andis mulle väga kasuliku kogemuse. Sain proovile panna oma organiseerimisoskused ja oskuse juhendada teisi nii, et info jõuaks selgelt ja arusaadavalt kohale. See arendas ka minu enesekindlust ja õpitubade korraldamise oskust.

Kõige keerukamaks osutus kolmandal päeval õpitubade läbiviimine, sest vihma sadas ja punkte ei saanud väljas teha. Kõige rõõmustavam oli näha, kuidas õpitubades omandasid paljud lapsed väga kiiresti vajalikud oskused.“

RAHVAS RAnnA KAiTSeL eHK

mÕnDA

meReKAiTSeLiiDUST 7

iSAmAA AUKS – OLe VALmiS! ALATi VALmiS!1

SAARemAA SKAUTLiKeST meRenOORTeST

Saaremaa skautlikest noortest ajendas kirjutama sõnum, et tänavu septembrist avati Orissaare Gümnaasiumis üle aastate uuesti merenduse õppekava. Samuti on koolis sisekaitseõpe. Seega tasub meelde tuletada nii olulist tegevusvaldkonda kui merehariduslik noorsootöö. Seda Saaremaa maleva näitel, kus enne sõda tegutses kõige arvukamalt merenoorkotkaid ja kõrvuti nendega mereskaudid, kellest paraku on teada vähe.

Tekst: REET NABER , ajaloolane

Merenoorkotkaste tegevusest kuni 1940. aastani on põhjaliku uurimistöö kirjutanud Ander Asberg.2 Saarlaste kohta annab veel üht-teist lisada. 1930. aastal asutatud Noorte Kotkaste organisatsioon ei tekkinud tühjale kohale. Selleks ajaks oli vormunud hoiak, et noorsooliikumine tuleb võtta riigi kontrolli alla. Suur osa põhimõtetest, õppeplaanidest ja sümboolikast võeti üle skautlusest. Rõhuasetus oli rahvuslikul kasvatusel, kehalise tervise arendamisel, kodukaitsja ettevalmistusel ja hädasolija abistamisel. Ideaalis nähti Eestis riiklikult ja rahvuslikult mõtleva ning ühise sihiteadmise ja tahtega noorsoo kasvatamist. 1936. aastal allutati noorsootöö Noorsoo organiseerimise seadusega riiklikule järelevalvele.

Kuressaares. Õige hoo sai skautlus 1922. aastast, kui skauditõotuse andis ja rühmajuhiks valiti Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpilane Harri Haamer.

OSAVATEST, MEISTERLIKEST SEPPADEST RÖÖVLINNUKS

Tegelikult tuleb alustada natuke kaugemalt. 1920. aastal asutati Tallinnas organisatsioon Noored Sepad ehk noorsepad. Initsiaatoriks oli admiral Johan Pitka, kelle üheks missiooniks oli rahvusliku merenduse arendamine ja selle kaadri kasvatamine. Ta oli juba Vabadussõja ajal alustanud noorte eesti mereväeohvitseride koolitamisega. Pärast sõda seadis ta eesmärgiks kasvatada rahvuslikult meelestatud ja mereasjandust tundvaid noori. Erinevalt teistest skaudiühingutest võeti liikmeteks vaid Eesti kodakondseid ja tüdrukuid. Noorsepad olid ka esimesed, kes hakkasid tähistama vanemate päeva, rõhutades seda, et laste eest hoolitsevad nii ema kui isa. Noorseppade mererühma3 asutamiskoosolek peeti Tallinnas jüripäeval, 23. aprillil 1921. Kuigi Saaremaal ei olnud ühtki noorseppade rühma, oli ühingu mõju merekaitseliitlusele suur. Nimelt olid alustajatena aktiivselt tegevad hiljem Kaitseliidu mereüksuste organiseerimisel otsustavat rolli mänginud Jaen Klaar, Rudolf Gildemann (Enno Sinivee) ja Jüri Laagus (Georg Lagus). Kaasa lõi ka meie esimene riigivanem Ants Piip, kunagine Kuressaare merekooli õpetaja.

Pärast Noorte Kotkaste põhikirja kinnitamist tunnistati 31. augustil 1930 noorsepad ühinenuks Noorte Kotkastega. Tallinna malevast moodustati Tallinna Noorkotkaste Põhja malevkond, kes sai oma käsutusse ka kogu nende vara ja oskusteabe. Mängiti maha pidulik rivistus Kaitseliidu ülema Johannes Orasmaa, noorkotkaste peavanemaks määratud Kaarel Eenpalu ja teiste kõrgemate juhtide juuresolekul. Naisrühmad saadeti 1933 tagasi Tallinna noorseppade malevasse, sest peeti ebasoovitavaks arendada noorteorganisatsiooni mõlemast soost lastega.

PISUT SKAUTIDEST SAAREMAAL

Skautide malev oli Saaremaal vanemaid noorteorganisatsioone, esimene rühm asutati 1921. aasta 29. novembril

1923. aastal moodustas kauaaegne Saare maavalitsuse esimees, kirglik purjetaja Mihkel Neps koos kaugsõidukapten Jakob Hausiga Kuressaares hülgepoegade karja. Sellest kasvas välja mereskautide „Kolme kajaka“ lipkond, suurim mereskautide üksus Eestis.4 Nad olid tihedalt seotud Saaremaa Merispordi Seltsiga. Seltsi liikmed kinkisid noortele kasutamiseks oma väikesi purjepaate, kui endale uuemad muretseti. 1940. aastaks oli skautide kasutada jollid Ada ja Hülge, luubid Pirat ja Tormilind, Ahti kinkis Skautide Sõprade Selts. Peaaegu kõik mereskaudid olid jahtklubi noorliikmed. Neile korraldati väljaõpet jahijuhi tunnistuse saamiseks vajaliku meresõidutsensuse väljasõitmiseks, võistlusi, neid võeti regattidel oma paadimeeskonda. Kohaliku merekooli juures said skaudid sooritada kipri eksami ja hakata omakorda nooremaid kantseldama.

Üheks aktiivsemaks arenes Lümanda rühm, kui 1927. aastal sai selle vanemaks kooliõpetaja Eduard Prei ja rühmajuhiks

Heino Kuivjõgi. 1932. aastal rühmavanemaks määratud õpetaja Henno Tammarti ajal kasvas sealse Tulehoidjate suguharu liikmeskond poolesajani. 1939. aastal otsustasid poisid hakata ise endale paati ehitama.

1930. aastal asutati kaks rühma Kihelkonda, kus vanemaks oli kirikuõpetaja Jakobson. Esimese hambaraha annetas merendusentusiast Artur Toomi abikaasa Alma. Rühmad tekkisid ka Sõrve, Leisu, Mustjalga, Vättale (juhiks Evald Uustulnd), Pühas olid Merivalvurid ja Mõntus sai rühmast Viikingi lipkond.

Mereskaudid olid tublid nii õppimises kui spordis. 1936. aastal annetas maratonijooksus olümpiahõbeda võitnud Jüri Lossmann Saare skautide malevale rändauhinnaks hõbedase jooksja kuju. Spordivõistluste üldvõitjaks tulid järgnevail aastail mereskautide rühmad.

Oluliseks peeti matkamist nii jalgsi kui jalgratastel, paari päevaga võidi maha sõita mitusada kilomeetrit. Vahest iseloomustab mereskautlust veidi H. Kuivjõgi reisikiri 1933. aastast, kui ta sõitis välja Põhja-Eestini: „Virtsu sadamas jäi mulle arvamine, et üks vormis skaudipoiss on sääl sama haruldane kui Muhu väinas manööverdav kaitselaevastik.“

Toetamas oli skaudisõprade ühing, auvanemateks linnapead ja maavalitsuse esimehed. Näiteks algusest peale linnapea Johannes Perens, kes oli 1940. aastani ka noorkotkaste Kuressaare malevkonna vanem. 1923–1934 anti välja oma

ajakirja Saare Skaut. Saare skautide malevat aastail 1935–1939 juhtinud Feodor Orb oli samal ajal tegev ka Kaitseliidu maleva staabis.

SAAREMAA NOORTE KOTKASTE MALEV

Malev alustas tegevust 1930. aasta juulikuus. Kui tugevama õigusega noorkotkaste eelistamine skautidele põhjustas aastaid kõõrdivaatamist ja kahtlustusi, siis tundub, et Saaremaal oli olukord mõistlikum. Arvatavasti oli siingi neid, kes paati vahetasid. Teisalt toetasid mõlemat organisatsiooni kõik ametis olnud linnapead, maavalitsuse esimehed ja enamik seltskonnategelasi.

vanemaid poisse organisatsioonist huvitatuna, sest tegevus merel pakkus rannikunoortele tunduvalt suuremat huvi kui maarottide oma.

16. juulist 1936 kinnitati maleva staabi erialanõunikuks navigatsiooni alal Kuressaare merekooli juhataja kaugsõidukapten Julius Teär. Samal ajal avaldati Saaremaa Maleva Teatajas ka erialanõuded. Sestpeale hakkas korrastuma merenoorkotkaste rühmade tegevus, nende väljaõppe, eksamite jms süsteem.

Saaremaa Merispordi Seltsi Jahtklubi sadamas seisid kõrvuti mõlemate jahid, kommodoorid ja teised liikmed toetasid mõlemate ettevõtmisi nõu ja jõuga. Koos peeti esimene noorkotkaste laager 1932. aastal Järve rannas.

Esimesed noorkotkaste rühmad asutati Kuressaares ja Kihelkonnal. 1935. aastal kinnitati maleva vanemaks koolinõunik Juhan Koppel ja malevkonna pealikuks kapten Mihhail Mikk.5

1936. aastast hakati suuremat tähelepanu pöörama mererühmadele. Seks ajaks hakkas Kaitseliidu mereüksuste süsteem enam-vähem välja kujunema. Teisalt nähti võimalust hoida

Lehekülg mereskautide paadijuhtide kursuse konspektist 1938. aastal

Õppevahendina oli kasutada „Merekaitseliitlase käsiraamat“. Noorte Kotkaste peastaap andis 1931. aastal välja „Noorkotka käsiraamatu“, kus oli samuti üht-teist merenduslikku. 1934. aasta käsiraamatus nr 2 välitegevusest oli terve peatükk „Noorkotkas merel“. Neljakümnel leheküljel on selgitavate jooniste ja tabelitega käsitletud järgmisi teemasid: meresõidu ajalugu, J. Pitka ja Vabadussõda, laevade liigid ja nende mõõted, sõudepaat ja selle käsitamine; purjepaat ja selle käsitamine (koos terminoloogiaga, aga siin ma küll kahtlustan, et saarlased nimetasid paljusid asju hoopis teisiti); teeandmise reeglid ja signaaltuled; lipud, signaalid, tervitamine, meremärgid, merekaardid, navigatsioon. Eraldi teemadena olid sideteenistus, pioneerikunst, topograafia ja muu üldine noorkotkastele vajalik. (Skautidel olid omad käsiraamatud ja vastav rubriik ajakirjas Eesti Skaut.)

Esimese Noorte Kotkaste mererühmana alustas 2. veebruaril 1936 ametlikult tegevust Viikingi mererühm Kuressaare malevkonnas. Rühma vanakotkaks kinnitas NK Saaremaa maleva vanem Kuressaare Merispordi Seltsi kommodoori advokaat Peeter Varesti. See oli Saaremaa parim mererühm, mis võitis alatasa suurema osa võistlustest. Neil oli oma spordiring, mille korraldada olid praktiliselt kõik maleva spordivõistlused ja 1939 augustis ujumiskursused.

1937. aastal kinnitati Tehniline rühm, mille liikmeteks olid Kuressaare Tööstuskooli üle 18aastased õpilased. 1938 muudeti see mererühmaks ja sai nimeks Põhjatäht. Pärast niigi pingelist õppetööd olid nad usinad osalejad õppustel ja võistlustel. Põhirõhk oli laske-, pioneeri- ja gaasiasjandusel ning navigatsioonil. Nende korraldatud pidudel olid tõmbenumbriteks tollal ülimalt populaarsed Kapral Pensioni lood.

Kui 1937. aastal eraldati noorkotkastele ruumid maleva majas, said need kaks kasutada ühise toa. Määrati toavanem, kelle ülesandeks jäi koostada korrapidamise ja ruumi kasutamise graafikud ning jälgida kodukorrast kinni pidamist.

Kuressaare malevkonnas oli ka Mändjala mererühm. Mändjala oli malevkonna suvelaagrite armastatuimaks korraldus-

kohaks. Suvine telklaager oli harilikult kolmepäevane. Seal sporditi, ujuti, õpiti vetelpäästet, peeti erinevaid võistlusi. Laagri viimasel päeval, tavaliselt pühapäeval, olid külla kutsutud vanemad, sõbrad ja tuttavad, kes said osa lõkkeõhtust.

Kihelkonna malevkonnas olid Karala, Võhma ja Kihelkonna Põhjapoegade rühmad. Põhjapojad ise lugesid asutamisajaks 1931. aasta aprilli, mil oli asutatud üldrühm.

Kõige rohkem oli rühmi Muhu malevkonnas; Simiste Vikerlased, Muhu-Hellamaa Põhjanael, Tamse Tormilind ja Liiva Põhjakotka merisalk Meripojad. Muhu rühmade arv kasvas 1938. aastal, pärast Muhu üksikkompanii mererühma formeerimist.

Pöide malevkonda oli arvatud Taaliku rühm, Valjala omasse Valjala meripoiste ring ja 1939 asutatud Siiksaare rühm üle 16aastastele noormeestele Uue-Lõwe rühmast. Märgiti ära, et neil oli kasutada neli mootorpaati, mille omanikud on rühma liikmed. See võib tõsi olla, sest Siiksaare oli piirkonna

suurimaid ja rikkamaid kalurikülasid, kus oldi rikastunud angerjapüügiga ja ehitati ise mootorpaate.

MILLEGA MERENOORKOTKAS TEGELES?

Tavapäraselt räägitakse väljaõppest ja võistlustel osalemisest. Tegelikult oli vastavalt vanusele tegemist ohtrasti (8–13aastased olid noorhaukad, 13–15 meripesakotkad, 15–18 merikotkapojad ja üle 18 aasta vanused merinoorkotkad).6

Juba ainuüksi loetelu sellest, mis täitis tubli noore aega, on pikk: tavapärased ja pidulikud koondused, lõkkeõhtud, peod, valmistumine malevkonna, maleva või üleriigilisteks võistlusteks ja neil osalemine või nende korraldamine, laagrite korraldamine ja seal osalemine, esinemine pidulikel koondustel, lõkkeõhtutel ja pidudel (laulsid, tantsisid, etlesid, tegid püramiide, esitasid näidendeid jne) Eriti tublid kirjutasid ja joonistasid seinalehte (tollal öeldi ajalehte), valmistasid ette referaate. Regulaarne kohustus oli rühmapäeviku (kroonika) pidamine ja korrapidajaks olemine. Korras tuli pidada salga, rühma ja malevkonna ruumid ja asjaajamine. Siis käidi lisaks tavapärastele õppustele veel salga- või rühmajuhtide koolitustel, kusjuures enne nõuti teatud materjalide iseseisvat läbitöötamist. On tehtud laevamudeleid. Populaarseks oli saanud matkamine jalgsi või jalgratastel, vanematel ka purjetamine või sõudmine. Kuna raha on alati vähe, osaleti erinevates korjandusaktsioonides. Neist ulatuslikum oli kahtlemata rannakaitse arendamiseks korraldatud Allveelaevastiku Sihtkapitali oma, kuid kaasa löödi ka oma merekaitseliidule paadi muretsemisel. 1938. aastal korjati lina, takku, villa, raha telkide muretsemiseks. Ja kindlasti oli muudki. Kõike seda jõuti teha ajal, mil igal lapsel, kes vähegi kaela kandis, olid oma kohustused koduses majapidamises ja ilmselt oli vaja teha ka koolitükke.

Tori sadamas Saaremaa Merispordi Seltsi sillas seisis Viikingi mererühmale kingitud kajutiga 7 meetri pikkune avamerejaht Viire. Jahi navigatsioonihooajaks ettevalmistamine ning hooldus nõudis usinat tööd. Selle jahiga käisid väljas nii Viikingi kui Põhjatähe noored, esialgu toetajaliikmetest kogenud purjetajatega. Maleva kevadhooaja alguses oli pidulikuks sündmuseks jahi vettelaskmine ning lipu heiskamine. Seilati valdavalt koduvetes, et praktikas kinnistada talvel õpitu. Tavapärased olid sõidud Abrukale. Küllaltki pingelised olid öised sõidud.

Et merenoorkotkastel ametlikult rohkem aluseid ei olnud, ei tähenda seda, et nad merele ei pääsenud. Saaremaal oli tollal sadu mootorpaate, lisaks purje- ja aerupaadid, millega oldi pisikesest peale harjunud. Saare kaitseliidu mereüksused moodustati vastavalt merejõudude staabis koostatud

kaitsekavadele ning merekaitseliitlastel olid oma kindlad ülesanded. Lihtsalt numbrite pärast kedagi kohtadele ei määratud, mereüksuste arvelevõetud paadid olid eraomanduses. Noored leidsid enamasti rakendust mereside alal.

Tooksin näite ühest aktiivsemast piirkonnast Sõrvest 1939. aastal.

Pärast arvukaid ümberkorraldusi oli Sõrve Noorte Kotkaste malevkonnas Salme mererühm, Tiirimetsa Tasuja, Torgu ja Lõmala rühmad, tegutses Sõrve Noorkotkaste ja Kodutütarde Sõprade Kogu. Tähtsaimaks eesmärgiks seati kõik poisid ujuma õpetada. Kursused algasid juuli alguses, õpetajaks malevkonna pealik Jüri Aus, kel on vetelpäästja diplom.

13. augustil peeti Torgus noorkotkaste päeva. Ajastule iseloomuliku isamaalise kõne pidas M. Mikk. Spordivõistlustel olid traditsiooniliselt kavas kaugus- ja kõrgushüpe, 60, 1000 ja 4 x 100 meetri jooksud, võrkpallimäng. Õhtupoolikul oli Torgu rahvamajas aktus. Seal tuli ära kuulata kolm kõnet, jagati parimatele auhindu, noorkotkad laulsid, tantsisid ja etlesid. Edasi mindi Torgu võidutule platsile, kus süüdati lõke. Lõkkevanal ja noortel jätkus lõpmatult lõkkelaule ja nalju, mis panid ka külarahva kaasa elama. Lõkkeõhtult tuldi tõrvikurongkäigus (õpetuse tõrviku valmistamiseks võis leida Noorkotka käsiraamatust) tagasi rahvamajja, kus lõbutseti edasi.

Kõigi noorte jaoks oli ütlemata oluline osaleda vormis ja lippudega arvukatel pidulikel üritustel. Sõrve noorkotkaste päev oli ekstra planeeritud 13. augustile, et üksikasjadeni valmistuda president Konstantin Pätsu vastuvõtuks. President saabus Kuivastusse 20. augustil 1939 vaat et sümboolse nimega hüdrograafialaeval Meripoeg Kaitseliidu Saaremaa maleva 20. aastapäeva pidustustele. Noorkotkad, nagu ka kodutütred, skaudid ja gaidid, seisid arvukates spaleerides ja paraadil Kuressaares. Mererühmadel oli eriline vastutus, sest oma vormis tõmbasid nad rohkem tähelepanu kui põlvpükstes teised.

1940. aastaks kavatseti organiseerida kõik Sõrve noored Kaitseliidu allüksuste juurde. Tööplaan oli koostatud nii, et koolitused ja üritused viiakse läbi koostöös skautidega. Paraku jäi see kõik vaid plaaniks. 1940. aastal jõuti asutada laskurring vanematele kui 14 aastat.

1940. aasta septembrist noorteorganisatsioonide tegevus lõpetati.

Lõpetuseks tulgem tagasi Johan Pitka juurde. Noorsootööd teinud legendaarne kaitseliitlane kotkajuht Harri Henn

Noorkotkaste Mändjala laagri telgivärav

manifesteeris aastal 1999: „Austades kontradmiral Johan Pitka teeneid eestlaste rahvusliku organisatsiooni Noored Sepad toetamisel ja tunnetades püha kohustust jäädvustada Johan Pitka nn „admiralilaeva“ suurtükilaeva Lembit, mis pidas Vabadussõjas kangelaslikke lahinguid punahordide vastu, saigi Paldiski merinoorkotkaste rühm nimetatud Lembit.“

VIITED:

1 See skautidelt üle võetud deviis on pähe jäänud ka mulle kui kunagisele aktiivsele pioneerile. Aga milleks, oli meelest läinud. Internet aitas ja selgus: võitluseks Nõukogude kodumaa eest. Täna tundub uskumatu, kuis õnnestus nõukogude aja pioneeriorganisatsiooni juhtidel jätta kasutusele vana sümboolikat ja traditsioone.

2 Seda on võimalik lugeda chrome-extension://efaidnbmnnnibpcajpcglclefindmkaj/ https://navy.ee/wp/wp-content/uploads/2021/05/20201215_KVA_VSAK_uurimistoo_ menk_kuni_1940_asberg_kva.pdf

3 Olid ka maa- ja naisrühmad.

4 Esimene mereskautide rühm asutati 1921. aastal Tartus.

5 Tema segase elukäigu kohta soovitan vaadata: https://www.geni.com/people/MihailMikk/6000000006205618284

6 Tollal loeti inimene täiskasvanuks 20aastaselt, nii vanalt kutsuti ka ajateenistusse.

TÕenäOLiSeLT mAAiLmA KÕiGe

PÕHjAPOOLSem

SÕjAmUUSeUm nARViKi

SÕjAmUUSeUm

Põhja-Norras asuvas strateegilises sadamalinnas Narvikis on sõjamuuseum (Narvik Krigsmuseum), mida külastab aastas poolteist korda rohkem inimesi, kui linnas on elanikke. Muuseumi raskuspunktiks on Narviki merelahing ning sellele järgnenud Saksa okupatsioon teise maailmasõja ajal.

Tekst: ANDRES REKKER , sõjaajaloohuviline

Narviki tähtsus teises maailmasõjas seisnes aastaringselt jäävabas ja tormide eest kaitstud sadamas. Sinna suundus neutraalsest Rootsist Kirunast raudtee, millel transporditi kvaliteetset rauamaaki. Sõda vajas rauda, kõik sõdivad pooled vajasid seda terase tootmiseks.

Teise maailmasõja ajal oli Narvik nii mere- kui ka maalahingute tander. 9. aprillist kuni 10. juunini 1940 peetud, 62 päeva kestnud lahingutes langes 8500 sõdurit, uputati 64 laeva ning lasti alla 84 lennukit.

Enne muuseumi külastamist on mõttekas vaadata filmi „Narviki lahing“ („Kampen om Narvik“), mis oli 2022. aastal vaadatuim film Norras. Tegemist ei ole dokumentaaliga, vaid kunstilise filmiga, milles on tõde, armastust ja seiklust. See on võrreldav meie linateosega „1944“.

MEREMEESTE MÄLESTUSEKS

Muuseumi sisenedes vaatab seinalt vastu ligi kahemeetrise läbimõõduga rooliratas, mis kuulus Norra rannakaitseristlejale HNoMS Norge. Aluse koos sõsarlaevaga Eidsvold uputas Kriegsmarine eellahingus 9. aprillil 1940. See lahing oli Norra rannakaitseristlejatele esimene ja viimane lahing. Mõlemad laevad olid ehitatud 19. ja 20. sajandi vahetusel Suurbritannias ning neist ei olnud Kriegsmarine modernsetele sõjalaevadele vastast.

Muuseumi esimene korrus on pühendatud Narviki kolmele merelahingule Ofotfjordis, eellahingule Norra ja Saksamaa ning kahele lahingule Suurbritannia ja Saksamaa vahel. Keset saali on madal horisontaalne stend, millel esitletakse kolme lahingut digitaalselt ning tutvustatakse lahingukäiku kordamööda inglise ja norra keeles. Kui merelahingu Norra laevastikuga võitis Saksa merevägi,

siis esimene merelahing brittidega jäi viiki. Kuid sakslastel ei olnud võimalik täiendada oma kütuse- ja laskemoonavarusid ning selle tulemusena lõppes teine merelahing brittidega katastroofiliselt. Hävis kogu Saksa mereväeeskaader, mis koosnes 10 hävitajast, samuti varustuslaevad ning üks allveelaev. Tegemist oli Saksamaa-vastase koalitsiooni esimese strateegilise võiduga, mida peetakse ka üheks põhjuseks, miks Kolmas Riik ei olnud 1940. aastal suuteline korraldama invasiooni Suurbritanniasse. Seda vaatamata Adolf Hitleri kinnisideele.

Saali kroonib 150kilone, 1,5 meetrit kõrge ja 1,2meetrise tiibade siruulatusega pronksist Saksa riigikotkas, mis on pärit teises merelahingus uputatud hävitaja Erich Giese roolikambri esiosalt. Laev oli saanud nime torpeedokaatri komandöri kaptenleitnant (Fregattenkapitän) Erich Giese järgi,

kes langes kangelasena I maailmasõja lahingus Briti sõjalaevaga.

Ekspositsioonis vaatavad vastu esimese Suurbritannia-Saksamaa merelahingu kummagi eskaadri ülemate mereväekapten Bernard Warburton-Lee ja kommodoor Friedrich Bonte vormis mannekeenid. Mõlemad meremehed hukkusid lahingus koos vastase uputatud lipulaevaga. Kangelaslikkuse eest pälvis kommodoor Bonte postuumselt Rüütliristi ja WarburtonLee Victoria risti. II maailmasõja ajal anti Suurbritannias välja 182 Victoria risti, neist vaid 23 mereväelastele.

Stendilt vaatavad vastu paljud uppunud laevadelt üles tõstetud laevaosad ja seadmed, sealhulgas hävitajate Dietrich von Roeder, Georg Thiele ja Erich Koellner laevakellad. Vaatamiseks on ka uputatud laevade Dietrich von Roeder ja Eidsvold mudelid. Wehrmachti

isikkooseisu ning varustuse transportimiseks Narviki kasutati ka lennuväge, sealhulgas võimast kolmemootorilist transpordilennukit Ju 52/3m, millest on ekspositsioonis alumiiniumist sabaosa juhtpind koos Luftwaffe haakristiembleemiga.

RELVASTUST IGALE POOLELE

Muuseumi allkorrus on pühendatud maismaalahingutele Põhja-Norras ja Saksa okupatsioonile. Kui Lõuna-Norras paiknenud relvajõud alistati kiiresti, siis Põhja-Norras suutsid üksused koostöös liitlastega läbi viia suuremaid pealetungioperatsioone. Algul saavutasid liitlased koos norrakatega Narviki all võidu, kuid Prantsusmaal alanud sõja tõttu pidid liitlasüksused Norrast

evakueeruma ning see otsustas 1940. aasta lõpptulemuse Saksamaa kasuks.

Relvastusest on näha raskekuulipilduja Colt M/29, sageli rindeüksuse ainukene raskerelv, mida kasutati ka õhutõrjeks. Selle kõrval on standardne kergekuulipilduja Madsen M/22 kaliibriga 6,5 × 55 Krag. Varustustabeli järgi oli igal jalaväerühmal üks Madsen, jalaväepataljonis oli 36 Madseni ja 9 Colti kuulipildujat. Tagaplaanil on püstolid, nende hulgas Norras Kongsberg Våpenfabrikkis USA litsentsi alusel toodetud Kongsberg Colt. Lisaks on esitletud Norra sõduripajuki liha- ja kalakonserve.

Norra ja Saksa sõduristendi vahel on miinipildujad, sakslaste kerge miinipilduja (5 cm leichter Granatwerfer 36), mis oli sõdurite hulgas populaarne, kuna seda oli lihtne transportida ning see andis väikeüksusele võimsa löögi-

jõu. Kõrval on õhudessandi jaoks disainitud lühike (Kurze 8 cm Granatwerfer 42) miinipilduja.

Ekspositsioonis on käsigranaadid Stiehlhandgranate M24 – Wehrmachti kasutatavaim käsigranaat, mida toodeti juba Weimari vabariigi ajast. Eestlased kutsusid seda kaikaks. Väljas on ka standardkuulipilduja MG 34. Stendil on hulk Saksa püstoleid, sealhulgas Walther M9, P38, PP, Steyr M1912, Lüger, Mauser M1919. Sõdur pidi saama ka suitsetada ning näitusel on eksootiliste nimedega sõduri sigaretiratsioone nagu Stambul, Fla-Fla, Duft ja Astra. Fla-Fla tootja Martin Brinkmann Bremenist innustab pakendil: „Keskendumine ühele sordile võimaldab ka sõjaajal tagada kõrge kvaliteedistandardi.“

Ükski sõjamuuseum pole päris tõsiseltvõetav, kui selle ekspositsioonis ei ole

Ka norrakatel oli oma Waffen-SSi üksus. Muuseumist leiab kutse ühineda Norske Skijegerbataljoniga (Norra Suusajäägripataljon), mis sõdis põhiliselt Soome-Nõukogude rindel Kaug-Põhjas ja Karjalas.

SÕJAVANGID, NORRA POLITSEIÜKSUS JA RAHUVÕITLUS

Muuseumi kontseptsiooni järgi lasub neil kohustus anda ülevaade 1942. aastal asutatud Beisfjordi vangilaagrist, mis oli Põhja-Norra üks jõhkramaid. Kuna tööstus ja sõjaliste objektide ehitamine vajas tööjõudu, kasutati selleks sõjavange. Sinna toodi ligikaudu 900 Jugoslaavia sõjavangi, peamiselt serblasi. Tüüfusepuhanguga seotud terviseriski tõttu otsustas laagri juhtkond hukata kõik vangid, sealhulgas need, kes olid terved. Vastu hakanud terved vangid, kes keeldusid barakkidest lahkumast, põletati elusalt, süüdates barakid. Hiljem mehitati vangilaager Nõukogude Liidu sõjavangidega, keda hoiti seal kuni 1945. aastani, laagrist käis läbi 3500–4000 sõjavangi. Ekspositsioonis on nii vangide riided ja nende valmistatud puust suveniirid kui ka vangivalvurite kasutatud sõjanuiad ja piitsad.

Enigmat. Kuid siinne Enigma on mudel M4, mis oli kasutusel mereväes ning millel oli šifreerimiseks neli rootorit erinevalt teistest, kolme rootoriga variantidest. Enigma M4 suudeti dekodeerida alles siis, kui britid said kaaperdatud allveelaevalt kätte sama mudeli. Enigma M4 võtmeruum oli tohutu, ligikaudu 6 x 1025 võimalust, mis vastab tänapäeval peaaegu 86bitisele võtmepikkusele.

Koos relvadega näeb ka Norra liitlaste Prantsusmaa, Suurbritannia ja Poola vormirõivaid. Olgugi et Poola oli juba Saksamaa poolt okupeeritud, võitles Narviki all Prantsusmaal formeeritud poolakatest koosnev brigaad – Amodzielna Brygada Strzelców Podhalańskich.

tele Suurbritannia erioperatsioonide üksus Special Operations Executive, mis asutati 1940. aastal luure ja sabotaaži läbiviimiseks Saksamaa okupeeritud aladel. Pisargaasipilv ulatus suudmest umbes kolme meetri kaugusele. Pliiats-püstoliga sai tulistada ka tavalisi padruneid, kuid nende laskeulatus oli lühike ja tulem ebaefektiivne.

Vahekorrusel paiknev ekspositsioon jutustab loo Norra politseiüksustest, mis loodi neutraalses Rootsis 1942. aastal. Neis teenis ligikaudu 15 000 politseinikku. Üksuste eesmärgiks oli tagada kord vabastatud tagalas. Nii saabus 10. mail 1945 Narviki umbes 4000 politseinikku korra tagamiseks, Saksa sõjavangide ja varustuse käitlemiseks.

Liikudes veel allapoole, jõuame asjade ja relvade saali, mis on täidetud esemetega teisest maailmasõjast: riided, toit, relvad, mänguasjad, sõjaväevormid, tehnilised seadmed, sõjaväe käsiraamatud ja määrustikud.

Teisiti suhtusid sakslased aga norrakatest sõjavangidesse, kes juba 1940. aasta juuni lõpus pärast lahingutegevuse lõppemist vabastati. Ka norrakate puhul ei järgitud 3. Genfi konventsiooni aastast 1929, mille järgi ei tohi sõjavangid täita sõjalisi ülesandeid. Nad pidid teid puhastama, lennukite maandumiskohti ette valmistama ning rindele varustust, relvi ja laskemoona vedama. Rindel pidid nad transportima haavatuid ja matma surnuid. „Lisaboonusena“ sattusid nad rindel endiste kaasvõitlejate tule alla.

Kuid suhtumine norrakatesse ei taganud sakslastele veel rahva toetust, Saksamaa pidi hoidma Norras 450 000 sõdurit sealse laiapõhjalise vastupanuliikumise tõttu, mida toetasid ka liitlased. Vastupanuliikumist kajastab eraldi ekspositsioon. Näha on nii sisside riietusesemeid kui ka raadiosaatjaid. Kurioosumina on ekspositsioonis vastupanuvõitlejate arsenali kuulunud USA päritolu täitesulepea, mis on tegelikult 0,38 kaliibriga pisargaasipliiats. Need organiseeris vastupanuvõitleja-

Saali suurim eksponaat on Saksa prožektor koos generaatoriga. See on toodetud 1940. aastal ning oli Norra relvajõududes kasutusel kuni 1990. aastani. Prožektor on siiani töökorras ning seda kasutati viimati 2010. aastal Narviki talvefestivali ajal. Samuti on vaatamiseks kolm mootorisoojendajat, sest talviste miinuskraadidega oli paksenenud õli tõttu raske mootoreid käivitada.

Madalama korruse saal on pühendatud rahuvõitlusele. Keset saali on postamendil Prantsuse tank Hotchkiss H35 mudel 39, mis oli pärast kaaperdamist kasutusel Saksa relvajõududes. Tegemist oli ühega Prantsuse 342. iseseisva tankikompanii viieteistkümnest tankist, mis võtsid osa Narviki maismaalahingutest. Veel on ruumi koondatud sõjatehnikat ning loodud roostetanud lahinguväli, et näidata sõja mõttetust, taustaks rahuteemalised plakatid.

Sellega sõjamuuseum lõppeb, kuid sealt on võimalik edasi minna Narviki sõjakalmistule ning vaadata Briti, Prantsuse, Poola ja Saksa meeste haudade pikki ridu. Noorte meeste haudu, kelle eluunistused jäidki täitumata.

ALLVeeLAeVAS AKenT ei AVATA

eHK HARjU KeSKmine POOLA mOODi

Poolast ei tule mitte ainult suurepäraseid ja maitsvaid Eesti maasikaid, vaid teinekord ka allveelaevafilme. Kui meie kõige-kõigem allveelaev on Lembit, siis poolakatel on selleks mõistagi Orzel. „Orzel. Ostatni patrol“ nimetatud laeva seiklustest pajatabki.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Aasta 1940. Interneerimiskatse Tallinnas on minevik. Poola allveelaev Orzel on edukalt putkanud läbi Taani väinade Inglismaale ning asunud sealse mereväe teenistusse. Britid, kel pole ühe lisandunud allveelaeva vastu midagi, saadavad Orzeli patrullima Põhjamerele. Noh, et teada saada, mis seal huvitavat on ja kui kiiresti väga huvitavad asjad põhja lähevad, kui neid torpeedodega mõjutada. 2022 Poolas valminud film „Orzel. Ostatni patrol“ näitab meile laeva viimaseks jäänud patrulli, mis lõppes Orzeli kadunuks jäämisega.

Kui võtta lahti eestikeelne internet, siis jääb mulje, justkui poleks Orzel peale Tallinnast putku panemise ajaloos suurt miskit korda saatnud. Päris nii see siiski pole. Avage poolakeelne wiki,

sinna on poolakad kirjutanud mitu head hektarit teksti. Rahvuslik uhkus ikkagi. Kõik on üksipulgi kirjas. Välja arvatud muidugi see kadumamineku osa. Eksisteerib pisike võimalus, et kusagilt tuleb hüüe: „Orzel ujub!“

Nagu Elvis, kes pidavat ikka veel hinges olema. Küll ta välja tuleb! Nagu too natside kullarong, mida poolakad jätkuva innuga igalt poolt välja kaevavad. Seni edutult, aga iial ei või teada. Ent Orzeli kohta soovitan lugeda. Masintõlge on läinud piisavalt heaks: kui poola keelt ei valda, kannatab ka tõlget tarbida.

„ORZEL. OSTATNI PATROL“

Osades: Tomasz Zietek, Mateusz Kosciukiewicz, Antoni Pawlicki

Lavastanud: Jacek Blawut

1 tund ja 40 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Punktid jäävad seekord igati keskpäraseks.

Idee: 6. Mõte polnud ju kõige halvem.

Teostus: 5. Jääb ideele alla.

Näitlejatööd kokku: 5. Ei midagi säravat ega ka koledat.

Lavastajale: 5. On kah.

„Orzeli“ filmiga on juhtunud nii, et allveesõja kajastamise kõrvale on lavastaja Jacek Blawutil tekkinud kunstiline taotlus. Taotlus väljendub selles, et üksjagu kaadreid on filmitud kalasilmaks kutsutava objektiivi läbi, mis annab pildile suurepärase, keskelt paistes moonutuse. Lisaks on objektiiv olnud (ikka kunsti nimel) pisut rokane. Mille tarvis see kõik hea oli, jäi pisut arusaamatuks. Aga noh, allveelaevad on vees ja kalad kõige silmadega on samuti vees, ju siin kuskil mingi seos ikka on.

Tegelikult tuleb kohe ära mainida, et kõikide allveelaevafilmide etalon „Das Boot“ on parem. Mitte et „Orzel“ oleks kohutavalt niru, ei. Lihtsalt üks on pisut parem, teine sutsu lahjem. Pjedestaali kõrgemale astmele kambakesi ju ei mahu, ikka üksi, ning allveelaevafilmid on teistega võrreldes nii või teisiti vähemuses, mistõttu pingerida ei tulegi tõenäoliselt väga pikk.

Kunstilisusele lisaks näidatakse filmis ära kõik elemendid, mis ühes tõelises allveelaevafilmis on kohustuslikud.

Interjööris valitseb romantiline torude, nuppude ja kraanide rägastik, nagu allveelaevas olema peabki. Ruumikitsikus veel sinna juurde. Lisanduvad täitsa ise katki minev mootor, lekked ja ühel hetkel saabuv hapnikupuudus. Jah, ei ole päris nii, nagu Verne’i kapten Nemol, kes võis päevade viisi vee all mõnuleda ja häda polnud midagi. Tegelikult juba täitsa ootan, et keegi teeks kapten Nemost ühe realistliku filmi. Aga see selleks. Ja mõistagi käib iga mereteema juurde vomiteerimine, kui kasutada kadunud Onu Bella sõnavara. See on merehaigusega kaasnev tegevus. Ei ole üheski tegutsevas allveelaevas viibinud, aga võib ette kujutada, kui kaua see kraam seal kusagil torude vahel haiseda võib. Lavastaja lisab mainitud kompotti veel episoodi, kus üks meeskonnaliikmetest läheb peast segi ning hakkab huvitavalt käituma. Kõik on justkui olemas. Ometigi jäävad kõik dramaatikad ja ootamatud episoodid mingil põhjusel lahjaks. Just nimelt, kõik on nagu olemas, aga see „miski”, mille kohta ei tea öelda, mis see olema peaks ja mida nii ootaks, jääb kuskile ülejärgmise laineharja taha peitu.

Allveelaevast Orzel on poolakad teinud õigupoolest veel ühe filmi. 1959 valmis film „Orzel“. Too kajastab sündmuseid, mis meile rohkem korda lähevad. Nimelt „Orzeli“ Tallinnas viibimise asjaolusid ja nendega seonduvat. Paraku ei õnnestunud seda filmi kusagilt tuvastada, hea olnuks kaht teost kõrvutada. Seekord jääb ära.

Peale meie oma museaali Lembitu ei ole allakirjutanu üheski teises allveelaevas sees käinud. Seetõttu ei oska ka kaude öelda, kas vaatajale pakutav interjöör, masinad, kraanikesed, hoovad, torustik ja muusugune raudvara on „nagu päris“ või papist ja teibist kokku keeratud petukaup. Kui ikka ei tea, millest allveelaev täpselt koosneb, siis mõjub igatahes ehtsalt. Pealegi on tänapäeval arvutusmasinad piisavalt võimekad, et ka väljaspool Hollywoodi lisada filmi sisse puuduvaid kruve või mingeid teisi asju, mida filmitegijad rauakauplusest ei saanud või ei raatsinud hankida.

Näitlejad teevad oma tööd päris hästi. Samas lavastuslikult oleksin eelistanud suts rohkem intriigi. Põhimõtteliselt midagi ju nagu oleks. Nii ääri-veeri. Pisut tirriteeritakse, näritakse veidi närve ja siis on soss. Päris purakas jääb ikkagi tulemata. Natuke hakkab nagu looma, aga siis hulbib kõik kuskile allavett ära ja hea alge jääb sõna tõsises mõttes ripakile. Üksteisele hommikukohvi sisse ei sülitata, ei

hakata valju häälega tõtt rääkima ega midagi. Allveelaeva kaaperdama või vee all luuke avama ka keegi ei tõtta. Igav. Ajalooline tõde muidugi ütleb, et midagi säärast keegi ju ei soovinudki, aga see on siin ikkagi film. Või tsiteerides kadunud Kärna Ärnit ehk Sulev Nõmmikut: „Ega ma ei valeta. Ma räägin nii, et ilus on kuulata.“ Seesinane „ilus on kuulata“ võinuks pihusolevas filmis olla äkilisem kui välja kukkus. Just nimelt hoogu jääb filmis vajaka. Kõik pahade laevade tulistamine, vee all hiilimine, süvaveepommide ja miinide vahel põiklemine on tore, aga tempo kaob vahepeal teadmata suunas nagu ajalooline Orzel isegi. Filmil, mis hulbib periskoobi sügavusel kiirusega 2 sõlme, on kindlasti oma nišš, aga see ei peaks asuma sõjafilmidega samas komplektis.

Samasugune keskmiselt tüüne on filmis kaamerakasutus. Hästi teada, tuntud ja töötavad võttenurgad, operaator teeb rahulikult tööd ega rahmelda nagu sõge. Eks allveelaevas ole kitsas ja ebamugav kaameraga manööverdada. Liiatigi polnud lavastajal kohe algusest peale kavas kodumaist veealust John Wicki tegema hakata. Niisiis uperpallitamist ja äkilisemates stseenides mõistatamist, mis suunas asub üleval ja kus all, ei ole ega tule. Mõnes teises filmis kindlasti, aga mitte siin.

Kokkuvõtvalt jääb „Orzelist“ keskpärane mulje. Selline Harju keskmine Poola moodi. Samal ajal on ja ei ole ka. Laita pole vaja, aga kiituseks pole ka põhjust. Mõistetavalt on poolakad oma kadumaläinud allveelaeva üle kangesti uhked, mida näitab ka katse teist korda samast laevast filmi teha. Ent kas tulemus kõigiti ootustele vastas, ei julge mitte kinnitada. IMDb reiting 4,8 kümnest. Võib-olla sobib kõige üldisemaks üldistuseks kodumaine ütelus: „On kah.“ Ja nii ongi.

KAAmeRA ei mUUDA

SÕjA VASTU immUUnSeKS

„Nii see juhtuski. Varahommik. Laupäev, 21. august 1994. Maailm mu jalge all varises kokku. Ma põlvitasin šokis Heathrow’ neljanda terminali põrandal. Pisarad põletasid mu silmi, ma pomisesin seosetuid sõnu ja võõrad inimesed sobrasid mu taskutes, et välja uurida, kes ma olen. Ma ei suutnud, kurat, öelda neile ainsamatki sõna,“ alustab Jon Steele oma autobiograafilist sõjareportaaži „Sõjasõltlane. Ühe mehe sõltuvus maailma kõige hullematest paikadest“.

Tekst: KARRI KAAS , Kaitse Kodu! peatoimetaja

Sellest esimesest lõigust võib jääda mulje, et järgnevad 526 lehekülge on täis lõputut hala ja itku, arutades, kui pekkis see maailm ikkagi on ja mida see pekkis maailm ühe inimesega lõpuks teeb. Selline mulje oleks ülimalt ekslik.

Jon Steele on Ameerika päritolu kaameramees, kes veetis olulisema osa oma karjäärist maailma erinevates kriisikolletes. Gruusia kodusõda pärast lahkulöömist Nõukogude Liidust, 1992.–1993. aasta konstitutsioonikriisi rahvarahutused Venemaal ning nende verine mahasurumine Jeltsini poolt, sõjad Balkani poolsaarel Jugoslaavia lagunemise järel, genotsiid Rwandas. Need on vaid mõned näited kohtadest ja sündmustest, mida Steele läbi oma objektiivi jälgis. Vabatahtlikult. Ning oleks üsna naiivne arvata, et kogu nähtud häving ja inimlik viletsus temasse oma jälge ei jätnud. Jättis küll. See tekitas sõltuvust. Ja seda sõltuvuse kujunemise protsessi raamat kirjeldabki, kuid vähe teistsugusest vaatenurgast.

„Mu peas hakkas helisema kelluke. Operaator sõjatsoonis armastab mõelda, et kaamera teeb ta tükkideks lendamise suhtes immuunseks. Fantasy-ville inimesed surevad. Adrenaliin ja hirm valguvad peale nagu kokaiinilaks. Täielik kaif.“

Steele ei raiska sõnu halamise ja hädaldamise peale. Selle asemel viib ta lugejad otse sündmuste keskmesse.

SÕJASÕLTLANE. ÜHE MEHE

SÕLTUVUS MAAILMA KÕIGE

HULLEMATEST PAIKADEST

Jon Steele 528 lehekülge Varrak

Keset automaadiraginat, plahvatavaid mürske, surma ja surmaootust.

„Iga suurtükipaugu peale vakatasid kuulipildujad hetkeks, et jälgi peita. Vahemaa majani. Kolm, võib-olla neli sekundit. Pole paha. Ma ajan end põlvili. Käed kaamera peal ja ootan. Zing, zing. Ja – läks. Läbi tara – šuuš – pikali nüüd! Krššš! Ma roomasin etikuni ja sealt edasi pimedusse ülejäänud Kamba juurde. Keerasin end selili ja vaatasin ringi. Koht oli kindel, meie kohal oli veel terve betoonkorrus. Selleks korraks olime pääsenud.“

Ja nii lehekülg lehekülje järel. Ühest kohast teise, ühest verevalamisest teise. Täpselt samasuguse hoo ja hoobiga,

pidurdamatult. Ning võib-olla muutuks see pärast esimest sadat lehekülge tüütuks, kui poleks seda võrratut absurdimaigulist situatsioonikoomikat, mida pakub ainult lahinguväli ning mis aitab, kuigi ainult natuke, keset kõike seda kaost kainet mõistust säilitada.

„Kaubikult oli eemaldatud kast. Selle asemel kõrgus ja kõikus tagumise telje peal tasakaalu hoides üks kergelt kulunud B8 85 õhk-maa tüüpi raketiheitja. Olegi prillid kukkusid jahmatusest ninaotsale. Julian itsitas ja möirgas, nagu kavatsenuks keegi teda surnuks kõditada. Ja mina olin nii tummaks löödud, et ei suutnud kaadritki filmida.

„Paranda mind, kui ma eksin, Oleg, aga kas pole see relv mitte lahingukopterilt maha võetud?“ küsis Julian.

„See ei tundu loogiline … aga, noh … ainult grusiinid võivad võtta püssi ja jätta helikopteri sinnapaika.“

Ja kui huumor otsa saab, jääb ainult sõltuvus. Ning seda toitev töö, mida Steele kunagi ei unusta. Ta kirjeldab talle omasel värvikal moel, miks ja mida ta filmib, kuidas kaamerat sätib, plaane kavandab. Et ikka paremat kaadrit saada. See on suurepärane sissevaade oma ala tõelise meistri tegevusse, mida tasub lugeda kõigil, keda see teema vähegi kõnetab. Ja teistel ka.

Raamat ei ole uus, poelettidelt seda ei leia, kuid raamatukogudest kindlasti. Tasub otsida.