Ritsika tervenemine

See juhtus ühel varasuvisel hommikul. Ritsikas istus oma kodu ukse ees rohus ja mõtles: ma olen rahul, olen rõõmus ja rahul.

Päike paistis ja madalal silmapiiri kohal loovisid väiksed valged pilvekesed.

Ritsikas viskas selili, pani silmad kinni ja siristas vaikselt viisijuppi, mis tal esimesena pähe turgatas.

Ühtäkki aga tundis ta oma peas midagi kummalist. Midagi, mida ta varem polnud tundnud. Midagi tuhmi. Terve pea oli seda täis.

Ritsikas jättis siristamine ja teritas kõrvu. Kõik oli vaikne.

See ei tee mingit häält, mõtles ritsikas. Ei piuksu, ei sumise ega krudise. Aeg-ajalt piuksus tal peas küll midagi ja kusagil silmade taga oli mõnikord isevärki sumin või krudin, aga säherdune tunne oli alati kuuldav ja selles polnud tema jaoks midagi imelikku.

Ritsikas koputas omale vastu pead. „Halloo!” hõikas ta. Vaikus.

See on küll üks veider tunne, mõtles ta. Pea tundus kaks korda raskem kui tavaliselt. Põhjuseks saab olla üksnes see tunne, mõtles ritsikas.

Ta kortsutas kulmu ja köhatas kurgu puhtaks. Midagi ei muutunud. Ta kargas õhku ja raputas pead. Ikka ei muutunud midagi. Ta hüüdis: „Oo jaa” ning „Oi ei …” ja „Täpselt nii”, aga veider tunne jäi veidraks tundeks.

See on seal kinni, mõtles ritsikas. Ta istus mõnda aega vagusi, kratsis kõrvatagust ja vahtis taevasse. See on üks vääramatu tunne, mõtles ritsikas. See ta ongi. Ega ta täpselt ei teadnud, mis see vääramatu tähendab, aga umbes aimas küll.

Ritsikas toetas pea esijalgadele. Kuidas see tunne küll minu pähe sai? mõtles ta.

Ta vaatas ringi. Võib-olla oli neid tundeid rohkemgi, ja nüüd lamavad nad võsas peidus, et ootamatult mulle pähe lennata. Ta ei märganud aga midagi erilist. Pealegi oli see tunne nii suur, et ühtki teist tunnet selle kõrvale poleks mahtunudki. Seda ma kartma ei pea, mõtles ritsikas.

Ta istus vaikselt oma maja ees maas rohu sees.

See on üks suur vääramatu tunne, mõtles ritsikas. Kui keegi peaks nüüd mööda minema, siis ma ütleksin: „Tere, orav või sipelgas või elevant või kes iganes sa oled, mul on peas suur vääramatu tunne.”

Nad vaataksid teda võõristavalt ja tema laiutaks käsi, heidaks silmad taevasse ja ütleks: „Oh jah …” Tunne hakkas pressima vastu lauba sisemust.

Meeldiv tunne see küll ei olnud. Ritsikas lasi pea norgu ja vahtis maha.

Ritsikas vahtis maha ja oli väga tõsine. Suur ja vääramatu tunne istus tal peas ja muudkui pressis silmade tagant peale. Ai, mõtles ta. Tükk aega ta midagi muud ei mõelnudki.

Hommiku edenedes jalutas mööda sipelgas.

„Tere, ritsikas,” ütles sipelgas.

Ritsikas tõstis pilgu ja vastas: „Tere, sipelgas.

Tead, mis mul on? Suur vääramatu tunne peas.”

Sipelgas jäi seisma, kortsutas kulmu ja silmitses ritsikat. Ritsikas oleks tahtnud tõsta silmad taevasse ja ohata „Oh jah …”, aga ei teinud seda. „Mul pole aimugi, mis see on,” lausus ta. „See ei kriuksu ega sumise ega piuksu ka. Aga ta on väga raske.”

Sipelgas kõndis paar tiiru ümber ritsika.

„Kas sa tunnetest jagad midagi?” küsis ritsikas.

„Jah,” vastas sipelgas. Ta mõtles tõsiselt, et teab kõike tunnetest, ja eriti suurtest ning vääramatutest tunnetest.

„Mis see võiks siis olla?” uuris ritsikas. Hetkeks

läigatas tema surmtõsistes silmades midagi kerget ja korraks tundus see tunnegi veidi kergemaks muutuvat.

„Lontsi õige natuke,” ütles sipelgas.

Ritsikas lontsis natuke kõrges rohus oma ukse ees ja tuli siis tagasi.

„Noh?” uuris ta.

„See on üks sünge tunne,” lausus sipelgas, „sa oled sünge.”

„Sünge?” imestas ritsikas.

„Jah,” kostis sipelgas. „Sünge.”

„Aga ma olen ju rõõmus …!” hüüdis ritsikas.

„Ei,” vastas sipelgas. „Rõõmus sa küll ei ole. Sa oled sünge. See tuleb sellest tundest sinu peas. Kui see oleks rõõmus tunne, siis sa oleksid rõõmus. Aga see on sünge tunne ja seega oled sa sünge.”

Päike oli juba kõrgel taevas ja kaugel papli ladvas laulis rästas.

Ritsikas pigistas silmad kinni ja katsus nõndamoodi seda tunnet oma peas näha. Aga ta ei näinud mitte midagi.

„Noh,” ütles sipelgas, „ma pean nüüd edasi minema.” Ta jättis ritsikaga hüvasti ja läks ära metsa.

Ritsikas tormas talle veel järele. „Aga kuidas see võimalik on?” hüüdis ta. „Tähendab …” Ta oleks tahtnud veel nii palju asju hüüda, aga ei teadnud, mida.

Sipelgas hüüdis üle õla: „Kõik on võimalik” ja „Kõigil on midagi!” Ta ütles veel midagi kauguse kohta, ja veel tänase ja avastamise kohta ning kadus siis paju taha.

Ritsikas jäi seisma ja raputas pead.

Veider tunne urises. Kuid see ei olnudki enam veider tunne. See oli sünge tunne. Suur ja vääramatult sünge tunne. Järelikult olen ma sünge, mõtles ritsikas.

Tegelikult, mõtles elevant, peaksin ronima nii tillukese puu otsa, kust ma alla kukkuda ei saa.

Ta kõndis metsas. Oli varane hommik. Põõsaste lehtedel, millest ta möödus, oli kaste. Päike tõusis.

Mõne aja pärast tuli talle vastu uruhiir. „Tere, uruhiir!” ütles elevant.

„Tere, elevant!” vastas uruhiir.

„Ma tahaksin sult midagi küsida,” ütles elevant. „Ega sina juhuslikult mõnda väikest puud ei tea?”

„Jaa,” vastas uruhiir. „Ma tean täiesti juhuslikult üht väga väikest puud.” Ta hüppas rõõmust õhku ja hakkas elevandile teed näidates sibama. „See ei ole kaugel, elevant,” hüüdis ta ikka ja jälle. „Kohe oleme kohal!”

Metsaserva lähedal oli lagendik. Seal jäi uruhiir seisma ja osutas: „Ole lahke!”

Elevant ei näinud hästi, millele uruhiir osutas.

„Mis seal on?” küsis ta.

„See puu seal,” vastas uruhiir.

„Mina ei näe midagi,” ütles elevant.

„Seaaal …” ütles uruhiir.

„Ma ikka ei näe midagi …” porises elevant. Ta viskas kõhuli selle koha lähedusse, millele uruhiir oli osutanud. Siis nägi temagi puud.

„Väike, mis?” teatas uruhiir.

„Jaa,” vastas elevant. Ta polnud kunagi varem nii väikest puud näinudki. Selle otsast alla kukkumine tundus talle väga keeruline.

„Nõndaks, uruhiir,” ütles elevant ja hõõrus esijalgu kokku. „Vaata nüüd hoolega.”

„Olgu pealegi,” vastas uruhiir. Ta istus rohu sisse maha.

Elevant proovis oma jalga millelegi toetada ja lonti millegi ümber kinnitada. Puu oli aga nii pisike, et see ei õnnestunud. Elevant pöörles ümber oma telje, kõikus, läks üleni punaseks, puhkis, ronis paar korda puu asemel oma londi otsa ja hüüdis: „Tõepoolest väga väike, uruhiir!”

„Võta rahulikult,” ütles uruhiir, kes viskas selili, pani silmad kinni ja näris rohuliblet.

Elevant oli tükk aega ametis.

„See on küll üks iseäralik puu, uruhiir,” teatas ta.

„Jaa, väga iseäralik,” vastas uruhiir, pooleldi läbi une.

Viimaks näis elevandil õnneks minevat. „Jaa!” hüüdis ta. Ta oli kõik oma neli jalga üksteise vastu surunud ja londi nende ümber keeranud, ja puu oli

seal kusagil vahel. Nüüd tuleb mul üksnes veel tasakaal säilitada, mõtles ta.

„Appi!” hüüdis elevant.

„Mis lahti?” küsis uruhiir. Soe päikesepaiste, mis üle ta näo libises, tõi talle mõttesse magusa rukkitordi pajukoorega, suure laua peal keset metsa, üksnes ja ainult tema päralt.

Elevant kukkus seliti. See oli üks üsna korralik matakas, kuigi ta kukkus ainult natuke maad.

Kui ta pilgu tõstis, seisis uruhiir tema ees.

„Väike, mis,” ütles uruhiir.

Elevant noogutas, aga ei öelnud midagi ja tõusis püsti.

Üheskoos läksid nad tagasi, metsa.

„Väheke suuremal poleks ka viga olnud,” lausus elevant.

„Tõesti,” imestas uruhiir.

„Aga mitte väga palju suuremal,” arvas elevant.

„Jah,” kostis uruhiir.

Elevant ohkas. „Puud on keerulised,” ütles ta.

Uruhiir noogutas.

„Keerulised ja möödapääsmatud,” teatas elevant.

Nad jõudsid tammepuu juurde. Uruhiir jättis elevandiga hüvasti ja sammus edasi. Ta mõtles ikka veel magusast rukkitordist ja hakkas tahes-tahtmata kiiremini astuma.

Elevant jäi seisma ja vaatas taevasse. Päike paistis ja tammepuu lehed sahisesid.