1. Südameid pillume pöidlaga
Elasid kord kaks pöialt, kes rääkisid armastuse keeles ja lennutasid teineteise suunas südameid. Nende romaan hõljus keset virtuaalmaailma ning igal postitusel, filtril ja sildil oli oma eriline tähendus. See oli nende viis öelda: „Ma mõtlen su peale,” ilma et peaks päriselt midagi ütlema. 21. sajandi veebiseiklus pani nii pealtvaatajad kui ka osalejad kord kukalt kratsima või muigama ning mõnel juhul nagu
Michael Jackson kuulsas popkorni söömise gif’is, põnevusega edasi jälgima.
Meie peategelane on Chris, kes tunneb ennast sotsiaalmeedias koduselt. Tema fotod on tehtud alati parima nurga alt, tal on rohkem jälgijaid kui presidendil ning tema loodud sisu on alati kadestamisväärselt naljakas. Parimate filtrite ja teemaviidetega relvastatud, asus Chris digiajastul armastust otsima, seilates sotsiaalmeedia ja kohtinguportaalide tundmatutes vetes, kus kiired südametuksed ja südamevalu teinekord ilma piirjoonteta ühtseks koguks sulandusid.
2. Romantika avamiseks viipa paremale
Chrisi teekond algas süütult nagu päikseline suvepäev Pärnu rannas enne jäätisemüüjate kollektiivset kambakat – viibates siin, topeltpuudutusega seal ja peagi jõudsid teated match’idest kohale kiiremini kui uudised uutest maksutõusudest. Üks profiil kerkis teiste seast esile ja see oli Heleni oma. Tinderi süsteem toimib nii, et kaks kasutajat peavad üksteisele meeldima enne, kui nad saavad hakata sõnumeid vahetama. Helenist sai Chrisi digitaalse kiindumuse objekt, sest tema vastused olid alati vaimukad. Nende internetihuumor oli sarkasmi sümfoonia, iga kommentaar ja meeldimine tõmbasid neid teineteise suunas üha enam. Nad lihtsalt klappisid.
3. See on keeruline
Mõnda aega tundus kõik ideaalne. Kuigi nende suhe õitses, sattusid Chris ja Helen varsti sotsiaalmeedia draamade keerulisse võrku. Chris reageeris kellegi teise pildile ja see tundus reetmisena. Järsku hakkasid vestlused jääma poolikuks. Mitte „ei“ ega „jah“, vaid lihtsalt „nähtud.“ Kumbki ei öelnud midagi otse, aga mõlemad tundsid – midagi on katki.
Paraku kaasneb suure like’imisega ka suur vastutus ja Chris avastas peagi, et täiusliku suhte säilitamine digiajastul polegi nii lihtne. Iga tema kommentaar, �� ja privaatvestlus analüüsiti läbi nagu kohtuekspertiisis. Kas armastus suudab taluda sellist survekatset?
4.
Jälgimise lõpetamise nupp
See suhe ei lõppenud suure tüliga. Keegi ei karjunud ega lahkunud uksi paugutades. Tegelikult ei öeldudki midagi. Järgnesid passiivagressiivsed postitused. Mõlemad teadsid, et need on vihjed. Postitused mõttega „Kui ta ikka veel jälgib, siis ta näeb.“ Ilma otsese nimeta, aga piisavalt läbipaistvad, et haiget teha. Toksilised pealkirjad, üksikud read laulutekstidest, veidi liiga ajastatud teiste postituste jagamised. Mäng, kus kumbki ei tahtnud esimesena öelda, et see
asi on läbi, aga mõlemad soovisid näidata, et nad on juba edasi liikumas, isegi kui tegelikkuses ei olnud. Instagrami lood olid kui teravad noad, millega nad teineteisele endast märku andsid.
Lõpuks oli jälgimise lõpetamise nupp see, mis tegi Chris ja Heleni digitaalsele armusuhtele lõpu. Nende romansist jäid maha vaid kuvatõmmised vestlustest, mis tundusid kunagi tähtsad, ning teemaviited, mis kunagi olid „nende naljad“.
Kallis lugeja, ära karda, sest pidevalt areneval sotsiaalmeedia suhete maastikul paistab alati valguskiir. Kes teab?
Võibolla viib Chrisi järgmine paremale viipamine õnneliku suhte ning tõelise läheduse leidmiseni.
Sellel muinasjutul on ebatraditsiooniliselt kaks lõppu, mõlemad võrdselt „õiged“. Esimene, milles Chris mõistis, et tõeline armastus ei vaja täiuslikult lavastatud pilte ega 500 ❤️, et olla ehtne. Tõeline armastus on midagi, mis kestab ka väljaspool ekraane – jagatud naer, teineteise mõistmine ja toetus, mis jääb püsima isegi siis, kui aku tühjeneb ja wifiühendus katkeb.
Teine lõpp aga on see, et kui ta veel elus on, siis svaibib ta siiamaani. Teda ümbritsevad virtuaalsed seiklused ja ootused, et iga viibe avab uue võimaluse. Igaüks tänapäeva maailmas otsustab ise, millist lõppu ta usub ja soovib.
Muinasjutud lõpevad tihti lausega „Ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni.“ Aga me ei räägi kunagi sellest, mis edasi sai. Kes pesi nõud? Kes tegeles öösel lapsega? Mis juhtub siis, kui paar peab seisma silmitsi igapäevaelu keerukusega, jagama ruumi ja otsuseid, mitte ainult selfisid? Tõeline elu ei ole vaid ekraanide taga, see on pidev õppimine ja kasvamise aeg, kus armastus, ükskõik kui võimas see ka ei oleks, peab taluma ka argipäeva. Kas on üldse kangelaslugusid stereotüüpsetest pereinimestest?
„Miks sa teda like’isid?“ sukeldub sügavale sotsiaalmeedia keerukasse maailma, tuues välja selle peidetud mõjud meie suhetele, enesehinnangule ja igapäevasele suhtlusele. Kas oled kunagi mõelnud, kuidas like’id meid mõjutavad või miks algoritmid teavad sind paremini kui su sõbrad? Kuidas mõjutab online-elu meie päriselu ja kas sotsiaalmeedias jagatud naeratused on sama ehedad kui need, mida jagame päriselus?
Humoorikas, kriitiline ja silmiavav raamat toob lugejani haaravad lood, teaduspõhised faktid ja sotsiaalmeedia varjatud psühholoogilised trikid. See on teos, mis paneb sind mõtlema, naerma ja võib-olla isegi hetkeks telefoni käest panema, et päriselt kellegagi silmast silma suhelda.
Kas oled valmis vaatama ekraani taha?
LAURA KOOP on endine õpetaja, õppedisainer ning õppearenduse koordinaator. Teda paelub, kuidas sotsiaalmeedia meie suhtlust ja suhteid kujundab. Oma raamatus avab ta värskeid vaatenurki digikeskkondade mõju kohta meie igapäevaelule.
