Rein Otsason
Rein Otsason
Toimetaja Argo Ideon
Keeletoimetaja Andres Adamson
Kujundaja Signe Kanarbik
Fond tänab:
Valentina Otsason, Argo Ideon, Sulev Mäeltsemees,
Tõnu Otsason, Andrus Kluge, Eesti Panga muuseum,
Rahvusarhiiv, Lea Adamson, Andres Adamson, kirjastus Argo
© Rein Otsasoni Fond ja kirjastus Argo, 2025
Kõik õigused kaitstud
ISBN 978-9916-704-95-0
www.argokirjastus.ee
Trükitud trükikojas Print Best
Sõjajärgse Eesti Panga esimene president. Argo Ideon
29
Väljavõtteid Rein Otsasoni kandidaadiväitekirjast, 1964
33
Rein Otsasoni doktoritöö arutelu
NSV Liidu Riikliku Plaanikomitee majanduse instituudi teadlaste koosolekul, 1981
40
Väljavõtteid Rein Otsasoni doktoritööst, 1982
46
Rahvamajanduse regionaaljuhtimine: probleeme ja lahendusi.
Artikkel Rahva Hääles, 1987
60 Räägime rahast.
Artikkel Rahva Hääles, 1988
Aruanne ENSV Ministrite Nõukogu aseesimehe Rein Otsasoni ja Tallinna Juveelitehase direktori Rein Mikli komandeeringust Rootsi ja Soome 1989. aasta oktoobris
72
Kas IME raha oleks ime?
Artikkel Noorte Hääles, 1989
79
Ülemnõukogu saadik vastab.
Artikkel Valgamaalases, 1989
83
Kuidas seada korda Eesti raharinglus?
Artikkel Rahva Hääles, 1989
89
Eesti muutuv finantssüsteem. Konverentsiettekanne, 1990
99
Eesti Panga presidendi pöördumine Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poole.
Päevaleht, 10. oktoobril 1990
101 Eesti Pank.
Eesti rahale ülemineku kontseptsioon. November 1990
143
Rein Otsason: „Vabariiklik pank –tõhus majanduse juhtimise hoob“.
Vastused Moldova teadeteagentuurile, 1991
147
Kiri Eesti Vabariigi Ülemnõukogu saadikutele, 1991
150
Krooni rahatähtede proovitrüki puudused. Eesti Panga kiri ettevõttele
United States Banknote Co., 1991
153
Õiend Eesti Panga lepingulisest vahekorrast „United States Banknote Company’ga“, 1991
156
Eesti panganduse edasiarendamise kontseptuaalne programm lähitulevikuks, 1991
177
Rein Otsasoni kõne Riigikogus 18. septembril 1991
185
„Salalehekülgi“ Eesti krooni taassünniloost.
Artikkel Päevalehes, 1992
197
Kolm müüti Eesti majandusest.
Artikkel Sõnumilehes, 1997
210
Euro pole mänguasi.
Artikkel Äripäevas, 2000
212
Kommentaare kogumikus avaldatud artiklitele ja materjalidele.
Sulev Mäeltsemees
220
Järelehüüetest
223
Rein Otsasoni artiklite loetelu
Argo Ideon
Eesti kroonist saab maailma paremikku kuuluv raha. Väljanägemiselt. Kas ka ostujõult – see on meie endi teha.
Rein Otsason, Aja Pulss nr. 9, 1990
Käesolevasse allikmaterjalide valikusse on leidnud tee mõned Rein Otsasoni (1931–2004) artiklid, sõnavõtud ja tema tööga seotud dokumendid, mis illustreerivad mitmekülgse majandustegelase rolli Eesti iseseisvuse taastamise perioodil.
Konteksti lisamiseks leiduvad siin ka väljavõtted Otsasoni kandidaadiväitekirjast (1964) ning doktoritööst (mille kaitsmine toimus 1984. aastal) ning selle mahuka isemajandamise probleemidele keskendunud töö kaitsmisele lubamise aruteludest. Samuti hilisemast – Rein Otsasoni selgitused 1997. aastal Eestit raputanud börsikriisile olukorras, mil ta juba viiendat aastat tegutses omaloodud kommertspanga – Eesti Krediidipanga –juhina.
2025. aasta algul möödus Eesti Panga tegevuse taaskäivitamisest juba 35 aastat, ning see tähtpäev annab meile veel ühe põhjuse meenutada esimest sõjajärgset Eesti Panga presidenti, kelle ametiajal algasid Nõukogude rublalt Eesti kroonile ülemineku praktilised ettevalmistused.
Tema panus Eesti majanduse ja rahanduse ümberpööramisse nõukoguliku käsumajanduse suunalt algas siiski juba hoopis varem. Rein Otsasoni aktiivsel osalusel peeti mitmeid aastaid Eesti oma raha sisseseadmise avalikke arutelusid.
Peab aga meeles pidama, et need väitlused käisid veel nõukogude korra ajal ning see jättis esitatud ettepanekutele ja olukorra analüüsile oma pitseri. Suur hulk auru läks näiteks sellele, kuidas laveerida ka Nõukogude
Liidu seaduste raames nii, et Eesti ikkagi saaks oma raha.
Osa neist probleemidest langes ära kohe pärast Eesti iseseisvuse taastamist, kui Moskva ülemvõim meie kohalt õhku haihtus. Kuid veel vahetult enne seda, n-ö IME perioodil, oli nõukogude tegelikkusel Eestile suur mõju ning ajaloo mõistmisel ei saa neist omaaegsetest keerdkäikudest mööda minna.
Otsasonist oleks kindlasti võinud saada edukas poliitik vabas Eestis. Arvamusküsitlustes leiame ta korduvalt Eesti populaarsemate poliitikute ning riigitegelaste hulgast. Näiteks 1991. aasta oktoobris avaldatud EMORi küsitluses oli ta toetuselt 8. kohal, eestlastest vastajate seas aga 11. kohal, kõige popimad olid toona Arnold Rüütel, Ülo Nugis ja Edgar Savisaar.1
1 Rahva Hääl, 1.10.1991.
Rein Otsason rääkis 1997. aasta veebruaris antud intervjuus2, et võitlus oma raha poolt ja vastu oli 1980ndate lõpuaja Eestis väga terav. Toona avaldati väga erinevaid, tegelikult vastukäivaid nägemusi selle kohta, milline see Eesti oma raha – algul veel Moskva ülemvõimu tingimustes –oleks üldse saanud välja näha.
Pärast seda, kui 1987. aasta 26. septembril ilmus Edasis nn nelja mehe ettepanek „Kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele“, oli viimane aeg hakata Eestis põhjalikke majanduse ümberkorraldusi kavandama. Majandusreformi ettevalmistamise jaoks loodi kiirelt kaks võistlevat kollektiivi, mida võib lihtsuse mõttes nimetada Otsasoni ja Savisaare töögruppideks.
„Meie töögrupp oli Teaduste Akadeemia majanduse instituudi juures,“ rääkis Rein Otsason intervjuus. „Edgar Savisaarel oli soov teha ka teine grupp ja seda ta ka tegi. Aeg-ajalt mõlemad grupid avaldasid oma materjale, kujunes välja teatud konkurents.“
„Põhiline erinevus,“ meenutas Otsason, „mis minu jaoks oli väga oluline, seisnes just oma raha kontseptsioonis. Meie kontseptsioon oli selline, nagu see tänapäeva Eestis on. Teine grupp oli Vello Volti3 imelikkude kontseptsioonide küüsis: koru ehk konverteeritav rubla. See oli imelik mitte ainult oma nime, vaid ka olemuse poolest. Koru pidi tehtama nii, et Eestis peab olema konverteeritav rubla ja konverteerimistagatise peab kindlustama NSVLi riigipank. Kes siis ainsana Eesti valuuta peab tegema konverteeritavaks ja seda ise oma ressurssidega granteerima. Praktiliselt see kontseptsioon oli Eesti oma raha vastu.“
Majandusreformide ettevalmistamine oli ühiskonnas kuum küsimus ja ei jäänud kõrvale tolleaegsetest poliitilistest võimumängudest.
2 Argo Ideoni usutlus Rein Otsasoniga toimus Tallinnas 18. veebruaril 1997. See leidis osaliselt kasutamist raamatus „Eesti rahareform 1992“ (Tartu, 1997), mille koostajaks oli Jaan Kelder.
3 Vello Volt (1928–2014) – Eesti majandusteadlane, sporditegelane.
„1988. aastal tekkis meie töögrupiga olukord, kus plaanikomitee esimehel Valeri Paulmanil oli soov meie grupp ära lõpetada,“ rääkis Otsason. „Me oleks kaotanud võimaluse töötada ja selle peale ma esitasin valitsuse koosolekul terava protesti. Asi lõppes sellega, et järgmisel päeval Paulman vabastati töölt ja mind määrati plaanikomitee juhiks.“
Läks mööda vaid paar-kolm päeva, kui toimus Baltimaade plaanikomiteede esimeeste nõupidamine. Seal tuli arutelu alla Leedu majandusliku iseseisvuse kontseptsioon ja ka meie oma, lätlased olid Rein Otsasoni sõnutsi kuidagi tagasihoidlikumad.
„Seal kujunes ka võtmeküsimuseks oma raha teema. Mina sain isiklikult väga hästi aru, et ei ole mingit üleminekuvõimalust. Ei ole lasteaia mängimist võimalik teha. Kui sul ei ole oma raha, siis on Nõukogude Liidu riigipank, kes teeb oma inspektsiooni ja emissiooni, kes võtab lõpuks ära selle tulu, mis sa saad. Rääkida sellest, et meil peab olema mingi vahevariant – minu seisukoht oli, et me ei saa kompromissi leida.“
Selle seisukoha esitas hilisem Eesti Panga president ka tollel nõupidamisel. „Kolme Balti vabariigi deklaratsioonis oli sees, et igal liiduvabariigil peab olema õigus kasutusele võtta oma raha. Me korraldasime veel samal ööl, et see ilmuks ajalehtedes järgmisel päeval ja et keegi ei saaks panna pidurit selle avaldamisele. Tähtis oli see just avaldada. Hiljem, kui meie majandusliku iseseisvuse kontseptsioon oli arutlusel Nõukogude Liidu valitsuses, siis üks Nikolai Rõžkovi etteheide Indrek Toomele oli just see, et te võisite arutada, aga miks pidite seda ometi avaldama lehes.“
Kahe erineva Eesti majandusreformi töögrupi tegevus suundus lõpuks sinna, et tehti koondkontseptsioon kahe peale kokku. Rein Otsasonile see samm kuigivõrd ei meeldinud. „See oli niisugune diplomaatia mängimine, poliitiline otsus. Sisuliselt oli see mõttetu.“
Kui Eesti isemajandamise seadus 1989. aasta maikuus Ülemnõukogus vastu võeti, siis oli seal kirjas ka võimalus, et tuleb oma raha. „Samal ajal käis võitlus selle poolt ja vastu,“ sõnas Rein Otsason. „Savisaar esitas valitsusele ettepaneku viia sisse ostutšekid. Valitsus võttis selle otsuse ka vastu.“
„Mina korraldasin meie töögrupi koosoleku, kutsusin ka paar-kolm ajakirjanikku ja ütlesin, et tehnilises mõttes ei saa kumbagi teha kiiremini ega aeglasemalt. Kumbki ju eeldab trükkimist paberile. Kui ajakirjanikud selle lehte panid, algas avalikkuses vaidlemine, ning Toome valitsus oli sunnitud tühistama otsuse ostutšekkide kohta ja võtma kursi oma rahale.
Siis toimusid Eesti krooni disainikonkursid. Minu korraldada oli trükikoja leidmine. Indrek Toome valitsuse valuutamaht, mida ta sai seaduse järgi ise käsutada, oli umbes üks miljon dollarit aastas. Ja raha tegemine oleks läinud maksma olenevalt sellest, mis trükikoda oleks võtnud teha, kolmest kuni nelja miljoni dollarini.
Lõpuks mul õnnestus leida firma, kes oli nõus neid tegema – US Banknote Company. Nendega said kokku lepitud tähtajad, kõik tingimused ja leping oleks meid täielikult rahuldanud, kui oleks kvaliteedinõuded täidetud ja tähtaeg pidanud.
Nad esitasid oma esimeste rahade proovid – ei suutnud kõigi rahatähtede kohta neid teha, vaid esitasid kolme või nelja kohta. Diskvalifitseerisime need oma jõududega. Siis läks paar kuud mööda ja nad esitasid uued proovid. Käisin nendega ühe välisriigi rahatrükikojas, kes palus oma nime mitte mainida, ja lasin neil anda kvalifitseeritud hinnangu. Jällegi olime sunnitud need välja prakeerima.“
Siis oli Rein Otsasoni hinnangul juba täiesti selge, et Eesti ei saagi US Banknote firmaga asju ajada. „Ma pöördusin tagasi De La Rue poole, kes oli ka üks meie partner. Nähes, et ta esimene kord oli kõrvale jäetud, nemad juba lubasid teha krediiti. Meie töö oli sõlmida leping uue firmaga
ja tühistada vanaga. Aga ma ei saanud enne teha uut lepingut, kui vana on tühistatud. Ja vana ei saanud enne tühistada, kui mul uus on kokku lepitud.“
See keeruline olukord lahenes nii, et kutsuti mõlema ettevõtte esindajad samaks ajaks Tallinna. „Ühe panime ühte ja teise teise hotelli elama, et nad üksteisega ei kohtuks,“ rääkis Otsason. „Hommikupoolikul ajasin juttu ameeriklasega ja panin tema ette ultimaatumi, et olen sunnitud teiega lõpetama, kuna te pole tähtajast kinni pidanud. Ainult et nad olid tellinud ära paberi. Ja see oli 800 000 dollarit, neile suur kulu. Ma siis ütlesin, et arvestades olukorda ja teie töö ebarahuldavat kvaliteeti, teie trükkida jäävad ühe- ja kahekroonised rahatähed. Kirjutasime alla sellise lepingu. Ning et tal ei ole mingeid pretensioone Eesti Panga vastu, kui lubame tal 10 aasta jooksul ühe- ja kahekrooniseid trükkida.“
„Õhtupoolikul,“ jätkas Otsason oma meenutust, „kirjutasime teise lepingu De La Ruega, nemad võtsid kõik ülejäänud rahad teha. Nii oli see asi siis korda aetud. Siis Savisaar tegi visiidi Ameerikasse, kui meil oli juba kõik selge. Ta sõitis ka Ameerika trükikotta, ning kui tagasi oli tulnud kahe-kolme nädala pärast, ilmus sealt üks väga kuri protestikiri.
Kuigi nad olid ju alla kirjutanud, et neil mingeid pretensioone ei ole. See oli adresseeritud Arnold Rüütlile, aga muidugi see jõudis ka lehte. Sellest hoolimata toimus kogu raha edasine trükkimine vastavalt minu poolt alla kirjutatud lepingutele.“
Sellega ei olnud krooni trükkimise probleemid veel lõppenud, sest Otsasoni juhitud Eesti Pangal raha ei olnud. „Ülemnõukogu presiidium oli käskinud valitsusel meile raha eraldada, aga valitsus meile seda ei eraldanud. Oleks olnud torpedeeritud kogu see lugu. Kui me ei oleks suutnud 250 000 dollarit välja panna, siis oleks leping annulleerunud ja oleks olnud võimalik meilt trahvi nõuda.
Siis kutsusime panga juhatuse kokku, pöördusime avalikkuse poole ja teatasime Eesti lehtedes, et meie raha trükkimine on ohus, sest valitsus ei täida Ülemnõukogu presiidiumi korraldust. Kolm päeva hiljem oli raha olemas.“
Juba 1990. aasta märtsis kirjutas Rein Otsason valitsusele, et Eesti Pank peab vajalikuks viia Eesti NSV territooriumil ringlusse Eesti raha alates 1. jaanuarist 1991. „Võttes arvesse Eesti NSV-s paberraha valmistamiseks vajaliku trükibaasi puudumist ning NSV Liidu vastavates trükikodades vabade võimsuste defitsiiti, peab Eesti Pank vajalikuks trükkida uus Eesti paberraha välismaal. Vastavalt saavutatud kokkuleppele on trükkimise ja kohalesaatmise maksumus 2500 tuh. dollarit (1625 tuh. valuutarubla), mis kuulub tasumisele 2,5 aasta jooksul, igas kvartalis võrdsete summadena.“
Ta märkis, et Eesti paberraha valmistatakse Eesti kunstnike eskiiside alusel, mis on läbi vaadatud ja heaks kiidetud Eesti Panga ekspertkomisjoni ning 19. märtsil 1990 ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt. „Raha trükitakse kõrgekvaliteetsel rahapaberil, kaasaegseid trükitehnilisi ohutusmeetmeid kasutades. Oma kvaliteedilt vastab raha Soome Vabariigi ja Rootsi kuningriigi käibeloleva raha kvaliteedile.“
Kõigile oli tõepoolest selge, et Eesti uute kupüüride trükkimist korraldas Eesti Pank, aga raha selle eest pidi tulema n-ö valitsuse taskust, kuna Eesti Pangal selliseid summasid lihtsalt ei leidunud. Eesti Panga arhiivis leidub selle kohta ka algdokumente: näiteks Eesti Panga direktori Elmar Matti4 kiri peaminister Edgar Savisaarele 1991. aasta jaanuarist, et Eesti Pank palub 15. veebruariks eraldada toosama summa 250 000 USD ning kanda see üle Eesti Panga arvele Svenska Handelsbankenisse Stockholmis.
Lihtsam oli müntide valmistamisega, sest neid sai teha Eestis. Aga raha pidi selleks ikkagi eraldama Savisaare valitsus. 1991. aasta märtsis
4 Elmar Matt (1932–2013) oli Rein Otsasoni ajal Eesti Panga direktor ja hiljem keskpanga sularaha labori juhataja.
kirjutas tootmiskoondise Juveel peadirektor Rein Mikli Edgar Savisaarele, et kuigi valitsus on andnud neile 1990. aasta kevadise otsusega 65 000 rubla „I grupi valuutat“ ehk 185 810 Saksa marka, siis vahepeal on kurss muutunud ja valuutat on vaja juurde. Seda raha oli vaja kolme rahapressi ostmiseks, kuna tehasel olemasoleva kahe pressi tootlikkus ei taganud nõutava hulga müntide vermimist.
Mikli ja Matt küsisid ka valitsuse välismajandusameti juhilt Mehis Pilvelt 1991. aasta suvel 400 000–500 000 Soome marka, et osta münditoorikuid.
Rein Otsason sündis 24. mail 1931. aastal Tartus. Aastatel 1943–1947 elas väike Rein koos isa Augusti ja ema Martaga Otepääl ning õppis Otepää keskkoolis.
Reinu vend, Hiiumaa omavalitsustegelane Tõnu Otsason on meenutanud raskeid sõja-aastaid lapsena. „Harjusime endile ise lauda katma ja toitu valmistama. Rein õppis ära ka leivategemise. Leiba ei jätkunud iga päev.“5
1947. aasta oktoobrist jaanuarikuuni 1948 töötas noormees tehases „Punane RET“ tehnilise kontrolörina. Alates 1947. aasta novembrist 1949. aasta juunini võttis ta osa Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) õhtuse osakonna ettevalmistuskursustest.
Aastatel 1950–1954 õppis Rein Otsason TPI majandusteaduskonnas, kus omandas ökonomisti diplomi. Seejärel kuni oktoobrikuuni 1958 töötas ta ENSV põllumajandusministeeriumi materiaal-tehnilise varustuse peavalitsuses insener-ökonomistina, hiljem aga sai sealsamas osakonnajuhatajaks. 1958. aastast peale kuulus Rein Otsason NLKP ridadesse.
1958. aasta oktoobrist kuni 1963. aasta juunini oli Otsason NSVL teaduste akadeemia majandusinstituudi aspirant. Novembrist 1963 kuni
5 Juhan Aare. Rein Otsasoni kolm elu, VR Kirjastus 2006, lk 15.
detsembrini 1971 töötas noor majandusteadlane Eesti NSV teaduste akadeemia majanduse instituudis, alguses noorem-, hiljem vanemteadurina ja alates 1965. aastast sektorijuhatajana.
1964. aastal kaitses ta majandusteaduste kandidaadi kraadi, milleks esitatud väitekirjast on ka meie kogumikus avaldatud väljavõte.
Alates 1972. aasta oktoobrist töötas Otsason neli aastat vanemteadurina
NSVL TA majanduse instituudis. Oktoobrist 1976 kuni maikuuni 1980 oli ta NSVL riikliku plaanikomitee majanduse teadusliku uurimise instituudis sektorijuhataja.
Maikuust 1980 kuni jaanuarini 1984 oli Rein Otsason Nõukogude Liidu saatkonnas Ungaris majandusekspert, kus tema põhitööks oli Ungari majandusmehhanismi uurimine. Selle kohta on kirjutanud tema endine kolleeg professor Sulev Mäeltsemees, et kui Otsason teist korda Moskvas töötas, hakkasid sealsed partei ja nõukogude ametnikud otsima sobivat majandusteadlast, keda võiks saata Budapesti, põhjalikumalt tutvuma Ungari majandusreformidega. Valik langes Rein Otsasonile.
„1980. aastal alustas Rein Otsason diplomaaditööd Ungaris, kus ta oli
1984. aastani NSVL Ungari saatkonna 1. sekretär. Ungari oli tol perioodil üks enimarenenud majandusega sotsialistlikke riike, kus arendati väikeettevõtlust ja püüti tsentraliseeritud plaanimajanduse kõrval võimaluste piires kasutusele võtta turumajanduslikke elemente,“ meenutas Mäeltsemees.
1984. aastal kaitses ta majandusteaduste doktori kraadi. Tema dissertatsioon käsitles süvitsi isemajandamise küsimusi, ning siinsest allikmaterjalide valikust võib lugeda, mida arvasid Otsasoni doktoritöö kohta toonased Moskva kolleegid ning ka milliseid puudusi nad välja tõid.
Aastatel 1984–1988 oli Otsason Eesti NSV TA majanduse instituudi direktor. Sellel perioodil avaldas ta umbes 80 teaduslikku tööd, võttis osa Moskvas, Budapestis, Berliinis, Bratislavas, Sofias jm toimunud rahvusvahelistest konverentsidest ja sümpoosionidest ning esines ettekannetega.